vigased pruudid

Me oleme tõesti vigased pruudid. Juba nädal või isegi kaks maadleme totaka viirusega, mis ei taha üle minna. Ostame üksteise võidu köhapastille ja nohurohtu. Esmaspäeval otsustasime, et see nädal ravime end terveks. Mõeldud tehtud. Esmaspäev oli rahulik teki all põdemise päev, teisipäeval suutsime juba poes käia ja õhtul pizzerias parimat pitsat söömas. Ja täna oli esimene ametlik koolipäev, mis tähendas seda, et ootasime kolm tundi oma uut ISIC-kaarti, millega saame kampuse peal igasuguseid erinevaid soodustusi. Teiseks suutsime luua endale meeldiva ja ühtlasi ka väga erialase tunniplaani. Kolmandaks saatsin lõpuks teele oma keelekursuse tunnistuse ja neljandaks sain kätte oma Tšehhi pangakaardi. Väga asjalik päev. Homme loenguid pole, aga see-eest tulevad Getter ja kaheksa Eesti poissi tagasi Oktoberfestilt, mis tähendab, et homme õhtul lõppeb meie ravinädal :)
Jalg ka paraneb, vana nahk koorub. Nii et kõik on hea, mis lõppeb hästi :)

Ma kirjutan pühapäeval uuesti.

MUSI

happening jalaga

Hetkel on meil ikka pidu ja pillerkaar kogu aeg. Reedel oli meie toas väike koosolemine 20 inimesega. Mahtusime lõdvalt ära ja ruumi jäi veel sentimeetri jagu ülegi. Vastas toas elav Albaania tüüp laenas meile paar tooli. Ta on minu meelest kogu aeg "otsin-sõpra-staadiumis". Mingi hetk ilmus ei tea kust välja mingi Paki tüüp, kes kah tahtis väga sõber olla. Järgmine hommik sain talt Facebooki sõnumi: please add me as a friend. No ma vajutasin hoopis delete-nuppu. Jube tüütud loomad. Kuna oli tunda juba esimesi gripitunnuseid, otsustasime alustada seespidist ravi ehk tavalise õlle asemel proovisime rummi. Laupäeval oli enam-vähem aga ikkagi. Gripp on selline salakaval ja hiilib ligi ükskõik kui tugev medikament ka ei ole.
Laupäev ise oli rahulikum, päeval käisime linna peal, külastasime Karli silla all laata. Ostsin Tšehhi vürtsisegu ja teed. Õhtul tavaline pubiõhtu. Ja jälle öösel kell kolm koju.
Pühapäev läks asi juba huvitavaks. Päev algas väikese Skype-sessiooniga, kulmineerus, kui valasin endale kuuma vett parema sääremarja peale ja lõppes horisontaalses ja üsna liikumatus asendis, arvutist seriaale vaadates. Tol hetkel oli jalg lihtsalt punane. Aga kärmelt kärmelt määrisin sinna aloega kreemi ja tundus, et asi on nagu OK.
Esmaspäeval oli aeg võtta ette uus käik toidupoodi. Otsustasime proovida Tesco kaubanduskeskust, mida võiks Eesti mõistes võrdsustada ehk Selveriga. Aga hinnad on Tescos ehk kraadi võrra odavamad. Jama oli aga selles, et Tescosse saamiseks pidime sõitma bussi ja kahe metrooga. Eluga me kohale saime ja oi kui suur pood see alles oli. Loomulikult läksid tüdrukutel silmad põlema ja kohe kohe oli vaja KÕIKE osta. alates hügieenitarbete maxipakkidest lõpetades 5liitrise valge ja üliodava veiniga. Kassas tegi kassir minuga juttu. Esimese asjana sai lindile 5liitrine klaasist veinipudel: Ahah, see vist aitab tüdrukutel paremini õppida. Aga muidugi aitab, vastasin mina. Edasi möödusid makaroni- ja riisipakid: Ahaa, olete tudengid. Aga loomulikult tudengid. Üks vahe möödus pudel viina: Ahaaa, veel miski, mis aitab õppida, või mis? Me boly v krku (mu kurk on valus) vastasin mina. Ahaa, järelikult medikament. Aga muidugi, kui näete kassalindil liitrist Finlandia viina, on loomulikult tegu eriti kalli medikamendiga :D aga noh, kuna Getteril oli järgmine päev sünnipäev, pidime oma varusid ju ometi täiendama. Lõppeks küsis kassiir, teil on ikka auto. Meie vastasime NEMAME Auto :D ja nii me lahkusimegi Tescost nagu väikesed kaamelid koju tagasi kahe metroo ja ühe bussiga.
Õhtul käisime Anne'il külas, kus ravisimegi tugevasti oma gripist vaevatud kehasid ja pärast läksime "sauna" ehk siis toogapeole.
Teisipäeva hommikul oli tõesti parem olla. Aga noh õhtul oli vaja ju minna Vltava jõele paadipeole, mis tähendas, et kõik eelmise õhtu karm ravipidu jooksis liiva, sest paadi peal tantsides hakkas ju palav ja tuli jälle jakk seljast võtta. Tore oli, sest see oli esimene tõsine pidu, kus olid kohal ainult meie koolis õppima asuvad Erasmustudengid. Meid on kokku umbes 250. Eile oli kohal umbes 100 ma ütleks. Eile saime tunda ka natuke metroolinna miinustest. Õhtusel tipptunnil otsustas keegi oma elupäevad metroo ette hüpates lõpetada. Kogu liiklus suleti mõneks ajaks. Küsisin kohalikelt, kas sellist asja juhtub tihti. Nad vastasid, et mitte iga päev, aga siiski tihedamini kui võiks. (see lause kõlas halvasti, aga noh, saate aru vist küll, mida ma öelda tahan. Liiga tihti)
Ja nüüd jõuamegi tänasesse päeva, kui hommikul ärkasin, oli mu põletuskohale tekkinud ropud villid. Ja oi, kuidas jalg valutab. Üritasin leida arsti, aga siis on ju kella 12st lõuna ja täna oli traumapunkt peale seda juba kinni. Kuhugi kaugemale ei tahtnud oma jalaga aga komberdada. Nii käisingi kohalikus apteegis ja sain sidemeid, millega jalga mähkida. Esmaspäeval olin ostnud pantenooli kreemi, mida apteeker oli soovitanud. Sellega nüüd määrides ja jalga mähkides loodan, et jalg paraneb ruttu. Tõmban hoogu nende pidudega ka maha. Aga oi kui kole mu lällu välja näeb. Praegu tunnen küll emme ja issi õpetustest puudust.

Panen siia nüüd kirja ka oma aadressi. Saate siia postkaarte või kirju saata!
Kamycka 1071
Kolej F 415
165 21 Praha 6 - Suchdol

Järgmise korrani mu kõige kallimad!

Eesti rock 1963-1970

Istun oma uues ühikatoas ja proovin nüüd meenutada teile oma viimase nädala juhtumisi.

Terve eelmine nädal, nagu olen vist juba korduvalt maininud, möödus sügava õpitähe all. Olgu, ma valetan natuke. Iga päev oli kool ja peale seda lõunauinak ning siis suvatsesime ka veidi aega keele omandamisele pühendada, kuid õhtud lõppesid reeglina ikkagi mensa kõrval asuvas baaris. Eksam ise oli neljapäeva hommikul ning koosnes kirjalikust ja suulisest osast. Võite rahustada oma puperdavat südant, ma läbisin mõlemad osad suurepäraselt! Jee VYBORNE!!!! (ehk siis suurepärane!!!) Keegi meist läbi ei kukkunud, seega oli kogu grupp väga edukas.

Neljapäeva õhtul säädisime sammud linna poole, käisime uuesti selles teatrikohvikus, mida olen teile juba korra vist maininud. See asub kesklinnas, kus saab kesklinna kohta odavat õlut (25 Kc) pluss ülihead porgandikooki. Olin veidi üllatunud ka, sest baarman, saades teada, et mina ja Getter oleme Eestist, küsis kohe, kas on tõsi, et meie riik tahab väga olla suure Venemaa osa. Me seletasime talle VÄGA kirglikult, et ta ajab lolli juttu. Edasi võeti suund kuhugi tantsima, aga see asi jäi poolikuks, kuna Federicol olid dressipüksid jalas ja meid ei tahetud seetõttu kuhugi sisse lasta. 

Aga pole hullu, järgmine hommik kell 10 pidime nii ehk naa juba jälle koolis olema. Reede lõunal toimuski pidulik bankett, kus anti meile üle sertifikaadid, et oleme läbinud keelekursuse, lisaks 6 EAP-d! Jälle natuke vähem vaja aasta jooksul teha :D

Ja nüüd räägin teile oma kolimispäevast. See oli samuti reedel. Pidin end varem üles ajama, sest vana tuba oli vaja vabastada enne kella kümmet. Nii siis kõige pealt pidin minema ja allkirjastama oma elamislepingu. Sellega sain täitsa Tšehhi keeles hakkama. Edasi läksin oma uude ühikasse, kus sain uue toa võtme ja voodipesu. Sõitsin liftiga üles neljandale korrusele toa number 415 juurde, tõmbasin hinge ja lükkasin võtme lukuauku. Võti ei keeranud. No tore, ma olin F-korpuse asemel läinud E-korpusesse. Tavai, lükkasin kotid uuesti selga, puhta voodipesu kaenlasse ja sõitsin liftiga uuesti alla. Siis otsisin F-korpuse üles ja sõitsin uuesti neljandale korrusele. LOOMULIKULT oli minu tuba koridori lõpus. Avasin ukse ja mulle avanes järgmine pilt: kohe vasakul ukse kõrval on siis meie kurikuulus kööginurk. Nurgaks seda nüüd nimetada küll ei saa, pigem on tegu auguga seinas, kuhu oli paigutatud üks elektriline kuumaalus, mis loomulikult oli kaetud sentimeetripaksuse rasvakihiga. Esimene šokk! Hea küll, tõmbasin südame rindu ja astusin koridorist edasi tuppa. Oi kuidas siin haises tolmu ja mustuse järele. Üritasin leida selle kõige puhtama koha, kuhu asetasin oma kodinad ja PUHTAD voodilinad. Tolmukiht oli siin vähemalt 2sentimeetrine. Olime pärinud „esmaklassilise“ soojustuse seina ääres ja katkise lauatelefoni riiulil. (milleks seda küll vaja võis olla?) Edasi vannituppa, mida jagame teise toaga ehk siis vets ja dušš on nelja inimese kasutada. Duššikardin HALLITAS, kraanikausis oli mingi ollus, nõudepesunuustikud haisesid mustades karvades, peegel oli kaetud mingi veidra kihiga. Üleüldse RÕVE, uskumatu, et siin elasid tüdrukud. Ma tõin ülejäänud asjad, andsin eelmise ühikatoa võtmed üle ja tulin uuesti oma uude tuppa. Hea küll, mõtlesin, vaja koristada. Suutsin veidi rahuneda. AA. Seinas on augud :D ja ventialtsioonišaht oli mustusest KARVANE.

Positiivne külg on ainult see, et Helena tuli ka reedel siia ja kahekesi saame selle toaga hakkama. Üksi ma siin magada ei oleks julgenud.

Aga jah, peale keelekursuse lõpulõunat tulin koju ja avastasin eest nukra Helena, kes istus, käed jõuetult süles, ja tutvus passiivselt olukorraga. Algaski koristusaktsioon, mis kestis viis tundi. Mina võtsin ette vannitoa ja Helena esiku. Ja päris valmis me ei jõudnudki.

Õhtul olime oodatud Anne'i soolaleivapeole. Seal õpetati meile ühte uut shoti, mis oli hullult hea. Vaja on tumedat rummi, sidrunit, suhkrut ja lahustuvat kohvi. Sidruniviilule paned kohvi ja suhkru, mille sa paned suhu, üritad koore välja saada ja ajad kõik suus hästi segamini ja siis rummishot, mille ajad kogu eelnevaga suus segamini ja neelad alla. Alkoholimaitset peaaegu üldse ei tunne. SUPER. (emme ja issi, teie kallis tütar õpib! :D) Aga proovige kindlasti. Anne'i juurest läksime Eesti tüdrukud (Getter, Helena ja mina) ja Soome neiu Hanna edasi tantsulkale Lucernasse, kus keerutasime jalga mingi kolm tundi. Hästi hea pidu oli, tutvusime Uus-Meremaa ja California tüüpidega. Hiljem leidsin klubi põrandalt 200 Kc, JEE :D. Korda läinud pidu!!

Laupäeval oli LÕPUKS ilus ilm. Magasime Helenaga kella 14ni ja oleks vist veel maganud, kui Getter poleks helistanud. Aga läksime kolmekesi kesklinna, kus jalutasime sihitult ringi ja nautisime sooja sügispäeva. Inimesed olid uimased nagu kärbsed. Hästi rahulik ja mõnus päev oli.

Pühapäeval õnnistati meid samuti päikesepaistelise ilmaga. Janoš kutsus meid ühte parki, kus libistasime paar õlut. Loomulikult nii kui maha istusime, tuli mingi pirakas pilv päikese ette, nii et terve aja võitlesime vapralt tillukeste ja väga visade sääskedega. Ja nii kui õlled joodud, tuli päike välja. Selleks ajaks oli meil juba külm ja nii jalutasime pargis ning seejärel tagasi koju.

Eile, ehk siis esmaspäeval, oli meil siin veidi asjaajamisi. Avasin endale Tšehhi pangakonto ja ega rohkem eriti ei jõudnudki. Ilm oli ka uimane ja väsinud. Aga õhtul toimus esimene kokkupuude ERASMUSlastega. Käisime ühes hästi mõnusas Tšehhi restoranis, kus sai väga hästi süüa. Hinnad olid krõbedamad, kui tudeng sooviks, aga hind oli seda toitu väärt! MIHKEL, sinna läheme kindlasti tagasi. Pärast meeldivat õhtusöömaaega läksime linna pubisse istuma. See oli päris kihvt koht, seinad olid dekoreeritud koomiksitega (paljaste naiste koomiksitega). Seal tutvusin siis ülejäänutega. Soomest on meil nüüd veel üks neiu, tema nimi on Anna ja ta on minu meelest üks ilusamaid Soome neide, keda ma näinud olen. Siis on meil üks Portugali kutt Lissabonist, Paulo vist. David Hispaaniast, kaks Itaallast, nimesid ei mäleta ja kaks tüüpi Poolast, nimesid jälle ei mäleta. Igatsen aga keelekursuse kampa natuke, seega pole osanud uute inimestega veel eriti suhelda. Eile oli ju esmaspäev kah. Hoidsime end tagasi :D

Täna olen niisama vahtinud lakke ja kirjutanud viimaseid uudiseid. Arvan, et tuleb rahulik õhtu, sest ilm on vihmane ja külm, ei taha õues nagu üldse olla. Käisin prügi välja viimas mingi kella viie ajal. Mingid neiud olid juba „meeldivalt“ purjus :D

Ega jah, see Tšehhi õlu on hea kraam. Aga tänaseks vist lõpetan. Loodan, et saan selle postitatud ka umbes homme, kui õnnestub uuesti internet saada.

Olge musid ja hoidke mind Eesti asjadega ikka kursis :)

MUSI!!!

PS. nagu näete, sain interneti :)

viimane sissekanne enne keelekursuse lõppu

Tervitusi sügisesest Prahast!

Ei mäleta, millal viimati kirjutasin. Seega. Terve see nädal on möödunud üsna õpi tähe all ja seda rohkem kui tavaliselt, sest juba homme on eksamipäev. Hommikul kirjalik osa ja pealelõunat suuline. Lootust on läbida, aga rohkem sellest ei räägikski.
Põnevatest tegemistest nii palju, et eile külastasime ülikooli isiklikku õllepruulikoda. Nende õlu on võitnud omaklassi õlledes esikoha. Täitsa maitsev oli, aga umbes kuue kraadine, nii et kell 3 päeval olid kõik juba natukene viltuste nägudega. Ja ega ikka kui hammas juba verele aetud, ei saa ju ometi peatuda. Säädisimegi siis sammud kämpuse tudengibaari, kus võtsime lisaõlled ja mängisime lauajalgpalli. Õhtul kell kaheksa lõpetasin, sest olin väga väsinud. Tegin paar kodust ülesannet ja siis tõmbasin end voodis kerra ja vaatasin totakat filmi.
Aga uskumatu ikkagi, et juba on neli nädalat möödas. Ilmad on siin üllatavalt jahedad, ei saa sellest üle ega ümber.
Ei oskagi rohkem täna midagi rääkida. Helena jõuab reedel, eks siis saab rohkem uudiseid ka. See nädal on lihtsalt veidi rahulikum.

Musim studovat cestinu, protože zitra musim psat test.

MUSI!!!

naljad

Jälle on veidike aega möödas. Tegelikult uudiseid väga polegi. Aga mulle tuli üks nali meelde. Kontekstist väljas ehk pole väga naljakas, aga ma kirjutan selle üles siiski. Emme ja issi, kui te nüüd loete, siis ise teate :)

Igatahes, olime reedel väljas jälle. Seekord oli music bar iseenesest kihvtim, aga muusika oli kordades kehvem.
Eks me olime ikka Tšehhi õllest end ilusti natuke viltu joonud ja jalg keerutas ükskõik millise muusika taktis. Seda pean ütlema, et klubides on kohalikud naised üsna litsaka välimusega. Ja mehed on üsna põkid ja lühikesed. Üks hetk tantsisime ringis ja ma nägin, kuidas Jean-Baptiste'i selja taga tantsis üks vanamees, kellel konkreetselt silm välkus meie blondi Leedu neiu suunas.

Aga nali seisnes selles, et üks hetk nägi meie Itaalia kutt Federico kahte neiut. Ta pöördus J.-B. poole (kujutlege järgneva teksti juurde sellist mõnusat Itaalia aktsenti): MAMMA MIA look at those girls, they are so pretty, they can't be regular girls. THEY MUST BE PROSTITUES. J.-B. let's go and dance with the prostitutes. :D
No ja nad üritasin, aga J.-B. ütles, et konkreetselt nende kahe tšikki ümber oli siuke meestekari, et nad ei saanud läbi suruda ennast.

Järgmine päev käisime Macha muuseumis. Macha oli üks kuulus Tšehhi graafik, juugendi esindaja. Tõeliselt ilusad taiesed. Igatahes, käisime Caroline'i, Henrika, J.-B. ja Getteriga. Terve päev keerles jälle eelneval õhtul toimunud peo ümber. Rääkisime ka Janosist. Nimelt, nagu ennegi olen maininud, arvavad kõik, et Janos on gei, aga meil pole tõendeid, pluss me arvame, et oleks üsna ebaviisakas temalt otse ka küsida. Igatahes. Vahe peal tekkisid arvamused, et äkki ta on ikka hetero. Selle peale purskas J.-B. välja: If it's true, then the man's a GENIUS. Point nimelt selles, kuna kõigi tüdrukute valvsus on tema geikahtluse pärast nagu madal, siis Janos käib ja kõditab ja näpib üleüldiselt tüdrukuid. Ses mõttes, et ikka on vaja kedagi kõdistada või kellegi patsi tirida. Ja kui ta tõesti ei ole gei, siis on kõik tüdrukud vast väikest viisi häiritud :D

Aga täna lähen ooperisse Dvoraki "Rusalkat" vaatama. Olen päris elevil. Seni olen vaid Estonia ooperisaali seinu näinud, see tuleb aga kindlasti vägevam elamus. Seniks aga, kui jõuan uue postituseni, olge ilusad ja head :)

MUSI!!!!

P.S. siin on ikka väga külm. Ostsin endale uue ilusa jaki :) jeee.