Huši Muši

Teate, kuidas aeg lendab. Pole üldse oluline, kas sul on käed-jalad tööd täis või mitte. Aeg lihtsalt kaob kuhugi. Ja juba praegu mõtlen, mida ma siis viimase nelja kuuga korda olen saatnud. Prahasse tulles olid suured plaanid, nüüd panen lootused uuele semestrile.
Kooliga läheb aina kiiremaks, mida lähemale jõuavad jõulud. Mässan hetkel oma aiaprojektidega, siis on veel ühe väljaku analüüs vaja lõpetada, pluss leida "ehitusmaterjale" homseks varahommikuseks loenguks. Täna ärkasin kell seitse, et varakult asjadega peale hakata. Kolm tundi mässasin oma aksonomeetriliste vaadetega ja ikka ei saanud valmis. Nüüd tulin just lõunalt ja mõtlesin veidi kirjutada.
Alustan mälestustega tagant ette poole. Möödunud nädalavahetusel oli meil keelekursuse kokkutulek Olomoucis. Olomouc on umbes sama suur linn nagu Tartu. Isegi olustik on sama. Raudtee jookseb linnast läbi, Toomemäele sarnaselt on ka meeletu ilus roheala, väike vanalinnaosa ja hästi palju pubisid. Reedel asusime Praha keskraudteejaamast teele. Olomouc asub Prahast 250 km idasse. Sõiduaeg oleks olnud 2,5 tundi, aga oli hoopis 4, sest suure lume tõttu oli vahe peal tõsiseid probleeme edasipääsemisega. Kohale me saime. Koheselt poodi ja edasi Lohitzune juurde, kes jagab korterit ühe Tšehhi noorpaariga. Esimestelt õlledelt korgid ja läks pitsa tellimiseks. Varsti tikkus aga paljudele uni nii silma, et paar tundi kogu peost jääb nagu puudu. Meie vapper kolmik - Lohi, Anne ja Magda - tegid sellist kräu et oi oi oi. Kui ülejäänud põõnasid juba teist tunnikest, istusid nemad veel köögis. Magda suutis kaks korda magavale Henrikale peale kukkuda, õnneks suuremate kahjustusteta.
Laupäeva hommik oli fantastiline, ärkasime ereda päikese peale üles. Lohi korter asub kuuendal korrusel ja oi, milline oli vaade sellele piltilusale linnakesele. Kärmelt kärmelt sõime ja duššitasime ja padavai linna uudistama. Kesklinna väljakul oli suur jõululaat, kus müüdi igasuguseid asju. Eriti populaarsed olid erinevad hõõgveinid, maiustused ja mänguasjad. Aga müüdi ka ehteid, piparkoogivorme ja koha peal valmistatud sepistusi. Edasi uudistasime kohalikku Tšehhi restorani. Ma panin oma tellimusega veidi võssa, aga ülejäänute toidud olid küll väga maitsvad.
Edasi Iiri pubisse, kus muu oli nagu üsna tavaline, AGA nad müüsid Eesti siidrit. Uskumatu! :D Getter pidi õnnest püksi laskma.
Õhtu möödus Kõige pealt kokteilibaaris, kus erutasime oma maitsemeeli kokteilidega nagu Adios, Motherfucker, Come here, Bitch, After day, baby või vanade heade Mojitode ja Margharitadega. Edasi geibaari. Vaene Janos nuttis mu õlal ja ütles, et ta näeb ju nii halb välja :D Aga kokkuvõttes ei olnud probleemi, sest hoopis minule lõid kaks naist külge.
Olomoucist siis nii palju.
Kolmapäeval käisin Caribou kontserdil. Teate, see on selline hästi hea elektroonilise muusika band.
Eelmine pühapäev, see oli siis novembri lõpp veel, käisime ka lõpuks hokit vaatamas. Sain lõpuks aru, mis Ursulat selle juures köitis. Natuke nägi ikka kismat ka. Vahelduseks päris vahva elamus. Peaks ikka korra veel käima.
Muidu on elu siin üsna tavaline. Radiaator parandati lõpuks ära, mis tähendab, et meil on toas täielik saun. Aga parem soe kui külm. Lund on meil ka palju, oma 20-30 cm. Tean, tean, Eestiga ei anna võrreldagi, aga sellegipoolest. Kõik portugaallased ja hispaanlased on üsna sillas. Mängivad lumesõda ka siis, kui lumi kokku ei hakka. Veidrikud :D
Loodan, et olen nüüd tähtsama jälle kord edasi andnud. Mõelge, tulen juba 18. detsembril koju. Loodan teid kõiki kõiki näha!

MUSI

November pole mulle kunagi meeldinud

Uskumatu, et on möödunud nii palju aega mu viimasest postitusest ja uudiseid kohe esimese hooga nagu polegi. Ka Prahas on lõpuks tunda talve tulekut. Õhk pole enam pehme ja hommikud on pimedad. Sellele vaatamata on meeldivalt jahe ja ainult vahel näpistab külm põhjatuul kanni.
Eelmisel nädalal oli mul esimene vahearvestus aines Imaging methods. Ette näitamisele tulid möödunud nädalatel teostatud tööd. Ülesanded olid iseenesest lihtsad: kompositsiooni loomine joone, ruudu ja ringiga ning lõppeks kompa kõiki kolme kasutades. Õppejõud pildistas mu 20st tööst seitset nii et olen enda üle päris uhke. Homme alustame juba uue ülesandega: papist kuubikutega tuleb luua aed ning hiljem pappkasti projekteerida zen-aed. See on üks mu meeldivamaid kursuseid, kus Tšehhi keelt nii väga vaja polegi. Mis on hea, sest õppejõud ei räägi sõnagi Inglise keelt. Sellele vaatamata mõistame üksteist üsna hästi.
Mind on tabanud väikest viisi nukruselaine. Olen viimased nädal aega üsna omaette hoidnud ja nagu akusid laadinud. Kogu see kohustuslik suhtlemine võib ikka väga väsitav olla. Nii nokitsengi oma toas projektide kallal ja vahel piinlen inspiratsioonipuuduse käes. Helenal seevastu on üsna viljakas periood. Uued ideed muudkui kogunevad.
Mõtlen, et küll aeg lendab. Juba kuu aja pärast tulen jõuludeks koju. 18. detsembriks peaks suurem osa koolitööst juba selleks semestriks läbitud olema. Olengi juba endale kohaselt veidi närvis ja loodan, et jõuan kõikide projektidega ilusti valmis.
November pole mulle kunagi meeldinud. Kuidagi uimane kuu. Pime kah.

Aa, leidsime endale uue Eesti sõbra. Tema nimi on Tõnis ja ta õpib TTÜ-s Tallinnas ehitust. Hästi sõbralik ja tore poiss. Nagu pildi pealt näha. (tegelikult olime teel pidžaama peole, sellest ka veider kostüüm)

Tutvusin temaga, kui Eesti saatkond Prahas meile kogunemise korraldas. Kas teate, et Prahas elab saatkonna andmeilumbes 50 eestlast? Enamus töötab, aga Erasmuse omad on hakanud seda numbrit päris edukalt kasvatama. Suursaadik on tohutult muhe mees. Väga elav ja selline asjalik. Võtsin ka end saatkonnas arvele. Seega valimistest ei pääse. "Jess!"
Aga praegu rohkem polegi uudiseid. Ehk on järgnev nädal põnevam. :D
Olge musid!

Et jätkata sarnastel teemadel. Istusime Helenaga üks hommik ikka veel tuduriietes, mis mõlema puhul tähendab sisuliselt väikest pluusikest, arvutis, kui vannitoast pürstis sisse another handyman. Me olime mõlemad üsna suures šokis ja ei saanud täpselt aru, mida see väike kiilanev Tšehhi mees meist tahtis. Igatahes, ta jooksis sisse, näppis radikaid, raputas nukralt pead ja jooksis tuldud teed tagasi. Heitsime Helenaga üksteisele hämmingus pilgu ja puhkesime kohmetult naerma. Minut hiljem kuulsime seekord koputust vannitoa uksel. Ma hüüdsin närviliselt one moment please, see teda ei heidutanud, sest mees oli kõksti juba toas, et teist korda radikaid näppida ja pead raputada. Tegime järelduse, et tegu on mingi radikaprobleemiga.
Erialastest uudistest.
Üle-eelmisel nädalal saime Helenaga väikese pättusega hakkama. Nimelt oli jälle SEE nädal, kus oli vaja osaleda mitmetel pidudel. Seega jäid kodutööd veidi unarusse. Reedel oleksime ideepoolest pidanud esitama mingi esialgse variandi oma modernsest aiast. Südametunnistus vedas meid küll loengusse, aga midagi ette näidata me ei julgenud. Kõigil ülejäänutel olid hullud kalkad ja möllud või arvutiprogrammides vahvad joonised. Meil olid hädised sketchid. Seega otsustasime sujuvalt loengust jalga lasta ja mensasse sööma minna. Jackpot!
Pühapäeval käisime jazzbaaris, kus Soome poiss Jarkko mängis fantastiliselt klaverit. Eelmine õhtu oli tema sünnipäev ja esimest korda kutsuti meid Soome ja Itaalia poiste korterisse. Oli päris mõnna ja rahulik õhtu.
Heastasime oma pahateo möödunud reedel, kui andsime oma ideed edasi jälle kord vallatus kinnijooksvas Sketchup programmis. JEE! Pean tegema mingid nipet-näpet parandusi, aga üldiselt kiitis professor FANTA mu töö teostatavaks :D
Ja reedel jõudis Mihkel siia. Käisime väljas söömas ja olime jälle ninnu-nännu paar :) Mihkel on siin järgmise pühapäevani. Tore-tore. Teised võiksid ka külla tulla. (hint-hint)
Laupäeval korraldasime Eesti tüdrukutega Eesti peo. Kõik sujus ladusalt. Anne sülitas küll kilumunavõileiva koheselt prügikasti, aga verivorstid olid totaalne hitt. Eesti peole kohaselt jõime viina. Mingi hetk tekkis mul must auk, aga süüdistan täiskuud.
Ja praegu uudiseid nagu rohkem polegi. Täna külastasime Kafka muuseumit, mis minu jaoks oli üsna ängistav. Väljapanekul oli üritatud vist edasi anda Kafka enese sisemist lõhestatust. Mustades ruumides väga masendavad helid, lainetav põrand, kõikuvad eksponaadid - kõik see oli hästi vastik.
Aga olengi olulisema jälle edasi andnud.
Kallid olete, igatsen!!!

MUSI!

lühijutte Kolej F-ist.

Putukatõrje Tšehhi moodi.

Hommikul kell 8 ärkad väga närvilise uksekella peale, mida korduvalt täristatakse. Hüppad voodist püsti ja otsid paaniliselt midagi, mida selga visata, et mitte päris paljalt uksele minna. Järgmisel hetkel kuuled juba, kuidas keegi oma võtmega sinu toa ust avada üritab. Õnneks on võti ukse ees. Järgneb järjekordne närviline uksekell. Avad ukse, seal seisab väike ja paks mees, tünn näpus. Ta teatab sulle, et tegu on putukatõrjega, siis astub ise sisse, surtsab sulle mingit asja külmiku taha, rühib sust mööda vannituppa ja surtsab ka sinna midagi ja järgmine het on juba kadunud. Kogu protsess kestis kõva viis sekundit. Ja isegi toast välja ei palutud. Küllap siin on putukamürgid tervisele lausa head.

Suur koeraarmastus.

See on lihtsalt fantastiline, kui palju on Prahas koeri. Rääkimata junnidest linnatänavatel. Ja need koerad on nii sõbralikud. Metroos ka kõik kodanikud naeratavad heldinult kui järjekordset nähvitsat näevad, sest nad kõik on ju niivõrd nunnud. Suurtel koertel on korralikult suukorvid, mõned on eriti uhked ja pehmest riidest, teised on lausa isemeisterdatud võred. Koertele ostetakse isegi PILET. Ja reeglina on siin koerad oma peremehe nägu. Näiteks eile oli metroos üks eriti näraka väljanägemisega vanem härrasmees. Ja ütleme nii, et see väike paks karvane vorst neljal tikul, oli sama närakas, kui tema purjus peremees. Üleüldse, tundub, et igal kohalikul on õhtul kella kaheksaks lõhnad küljes. Koertest veel nii palju, et ma veidi kardan neid sellest ajast, kui ühelt hundikoeralt Põlvamaa põldudel pureda sain. Siin on nad kõik nii sõbralikud, et ei saa lihtsalt väga neid karta. Ja koeri on tõesti väga erinevas suuruses ja loomulikult on noortel naistel need kõige suuremad isendid. Vanaprouadel on klassika - taskukoer või selline veidi venemutilik väike krants, sest ta on ju nii nunnu. Aga koerte eest hoolitsetakse siin kõvasti. Pargis käies on ikka täielik loomaaed. Küll visatakse neile tokki või lendavat taldrikut, lihtsalt müratakse või mängivad koerad omavahel. Ja koer on siin inimesega võrdne. Isegi baari võetakse kaasa. Aga mina olen ikkagi kassiinimene.

Absint.

Eelmine reede otsustasime teha absindipeo. Küll see oli LOLL mõte. Mina jõin õhtu jooksul ära neli shotti. Rohkem ma sellest ei räägi.

Loengud.

Eelmine nädal möödus põhiliselt meeldivatele ainetele registreerimise tähe all. Kui kõik veel ei tea, siis võtan kõiki aineid Tšehhi keeles. Õppejõud on siin väga vastutulelikud. Eks näha ole, kuidas ma jaanuaris need eksamid kavatsen sooritada. Üldiselt olen siiski rahul. Ainuke mure on veel Tšehhi keelega. Pole siiamaani kindel, kas saan edasijõudnute tasemel keelt võtta, sest tahtjaid on ainult viis ja teaduskond ei taha raha meie peale raisata.

Naabrid.

Meil on väga "toredad" naabrid. Tegelikult olen ma veendunud, et nad ei ole üldse pahad tüdrukud, aga miniüllatusi elan siin ikka igapäevaselt läbi. Esiteks otsustatakse pühapäeva õhtul kell 23.55 keerata tümakas põhja ja poisid külla kutsuda. OK. Helena käis nendega pahandamas ja siis suvatseti volüümi kahe pügala võrra maha keerata. Teiseks ilmusid ühisruumide, lugege vetsu, seintele lillekleepsud. Need kleepsud pole aga sellised väikesed, vaid suured. Kujutage ette, ajad oma asja ja vaatad samal ajal otse ees seinal hiiglaslikku pojengi. Kolmandaks naised on kord kuus väga pahas tujus. Läksin siis ükspäev vetsu ja põrandal vedel Always'i economypack. Ajee, kõrval keerlesid tolmurullid. Ega neid nalajata vist hügieenisidemeteks nimetata. Neljandaks ilmusid pilti boyfriendid, kes agaralt meil dušši all käivad. Meessõprade ees pole neil ka probleemi oma rinnahoidjaid ja püksikuid pesta. Ja viiendaks nenst fuckfestidest ei hakka ma rääkimagi.

Olen vist põhilise edasi andnud. Ikka veel Prahasse meeletult armunud. Kirjutage ja joonistage mulle. MUSI

vigased pruudid

Me oleme tõesti vigased pruudid. Juba nädal või isegi kaks maadleme totaka viirusega, mis ei taha üle minna. Ostame üksteise võidu köhapastille ja nohurohtu. Esmaspäeval otsustasime, et see nädal ravime end terveks. Mõeldud tehtud. Esmaspäev oli rahulik teki all põdemise päev, teisipäeval suutsime juba poes käia ja õhtul pizzerias parimat pitsat söömas. Ja täna oli esimene ametlik koolipäev, mis tähendas seda, et ootasime kolm tundi oma uut ISIC-kaarti, millega saame kampuse peal igasuguseid erinevaid soodustusi. Teiseks suutsime luua endale meeldiva ja ühtlasi ka väga erialase tunniplaani. Kolmandaks saatsin lõpuks teele oma keelekursuse tunnistuse ja neljandaks sain kätte oma Tšehhi pangakaardi. Väga asjalik päev. Homme loenguid pole, aga see-eest tulevad Getter ja kaheksa Eesti poissi tagasi Oktoberfestilt, mis tähendab, et homme õhtul lõppeb meie ravinädal :)
Jalg ka paraneb, vana nahk koorub. Nii et kõik on hea, mis lõppeb hästi :)

Ma kirjutan pühapäeval uuesti.

MUSI

happening jalaga

Hetkel on meil ikka pidu ja pillerkaar kogu aeg. Reedel oli meie toas väike koosolemine 20 inimesega. Mahtusime lõdvalt ära ja ruumi jäi veel sentimeetri jagu ülegi. Vastas toas elav Albaania tüüp laenas meile paar tooli. Ta on minu meelest kogu aeg "otsin-sõpra-staadiumis". Mingi hetk ilmus ei tea kust välja mingi Paki tüüp, kes kah tahtis väga sõber olla. Järgmine hommik sain talt Facebooki sõnumi: please add me as a friend. No ma vajutasin hoopis delete-nuppu. Jube tüütud loomad. Kuna oli tunda juba esimesi gripitunnuseid, otsustasime alustada seespidist ravi ehk tavalise õlle asemel proovisime rummi. Laupäeval oli enam-vähem aga ikkagi. Gripp on selline salakaval ja hiilib ligi ükskõik kui tugev medikament ka ei ole.
Laupäev ise oli rahulikum, päeval käisime linna peal, külastasime Karli silla all laata. Ostsin Tšehhi vürtsisegu ja teed. Õhtul tavaline pubiõhtu. Ja jälle öösel kell kolm koju.
Pühapäev läks asi juba huvitavaks. Päev algas väikese Skype-sessiooniga, kulmineerus, kui valasin endale kuuma vett parema sääremarja peale ja lõppes horisontaalses ja üsna liikumatus asendis, arvutist seriaale vaadates. Tol hetkel oli jalg lihtsalt punane. Aga kärmelt kärmelt määrisin sinna aloega kreemi ja tundus, et asi on nagu OK.
Esmaspäeval oli aeg võtta ette uus käik toidupoodi. Otsustasime proovida Tesco kaubanduskeskust, mida võiks Eesti mõistes võrdsustada ehk Selveriga. Aga hinnad on Tescos ehk kraadi võrra odavamad. Jama oli aga selles, et Tescosse saamiseks pidime sõitma bussi ja kahe metrooga. Eluga me kohale saime ja oi kui suur pood see alles oli. Loomulikult läksid tüdrukutel silmad põlema ja kohe kohe oli vaja KÕIKE osta. alates hügieenitarbete maxipakkidest lõpetades 5liitrise valge ja üliodava veiniga. Kassas tegi kassir minuga juttu. Esimese asjana sai lindile 5liitrine klaasist veinipudel: Ahah, see vist aitab tüdrukutel paremini õppida. Aga muidugi aitab, vastasin mina. Edasi möödusid makaroni- ja riisipakid: Ahaa, olete tudengid. Aga loomulikult tudengid. Üks vahe möödus pudel viina: Ahaaa, veel miski, mis aitab õppida, või mis? Me boly v krku (mu kurk on valus) vastasin mina. Ahaa, järelikult medikament. Aga muidugi, kui näete kassalindil liitrist Finlandia viina, on loomulikult tegu eriti kalli medikamendiga :D aga noh, kuna Getteril oli järgmine päev sünnipäev, pidime oma varusid ju ometi täiendama. Lõppeks küsis kassiir, teil on ikka auto. Meie vastasime NEMAME Auto :D ja nii me lahkusimegi Tescost nagu väikesed kaamelid koju tagasi kahe metroo ja ühe bussiga.
Õhtul käisime Anne'il külas, kus ravisimegi tugevasti oma gripist vaevatud kehasid ja pärast läksime "sauna" ehk siis toogapeole.
Teisipäeva hommikul oli tõesti parem olla. Aga noh õhtul oli vaja ju minna Vltava jõele paadipeole, mis tähendas, et kõik eelmise õhtu karm ravipidu jooksis liiva, sest paadi peal tantsides hakkas ju palav ja tuli jälle jakk seljast võtta. Tore oli, sest see oli esimene tõsine pidu, kus olid kohal ainult meie koolis õppima asuvad Erasmustudengid. Meid on kokku umbes 250. Eile oli kohal umbes 100 ma ütleks. Eile saime tunda ka natuke metroolinna miinustest. Õhtusel tipptunnil otsustas keegi oma elupäevad metroo ette hüpates lõpetada. Kogu liiklus suleti mõneks ajaks. Küsisin kohalikelt, kas sellist asja juhtub tihti. Nad vastasid, et mitte iga päev, aga siiski tihedamini kui võiks. (see lause kõlas halvasti, aga noh, saate aru vist küll, mida ma öelda tahan. Liiga tihti)
Ja nüüd jõuamegi tänasesse päeva, kui hommikul ärkasin, oli mu põletuskohale tekkinud ropud villid. Ja oi, kuidas jalg valutab. Üritasin leida arsti, aga siis on ju kella 12st lõuna ja täna oli traumapunkt peale seda juba kinni. Kuhugi kaugemale ei tahtnud oma jalaga aga komberdada. Nii käisingi kohalikus apteegis ja sain sidemeid, millega jalga mähkida. Esmaspäeval olin ostnud pantenooli kreemi, mida apteeker oli soovitanud. Sellega nüüd määrides ja jalga mähkides loodan, et jalg paraneb ruttu. Tõmban hoogu nende pidudega ka maha. Aga oi kui kole mu lällu välja näeb. Praegu tunnen küll emme ja issi õpetustest puudust.

Panen siia nüüd kirja ka oma aadressi. Saate siia postkaarte või kirju saata!
Kamycka 1071
Kolej F 415
165 21 Praha 6 - Suchdol

Järgmise korrani mu kõige kallimad!

Eesti rock 1963-1970

Istun oma uues ühikatoas ja proovin nüüd meenutada teile oma viimase nädala juhtumisi.

Terve eelmine nädal, nagu olen vist juba korduvalt maininud, möödus sügava õpitähe all. Olgu, ma valetan natuke. Iga päev oli kool ja peale seda lõunauinak ning siis suvatsesime ka veidi aega keele omandamisele pühendada, kuid õhtud lõppesid reeglina ikkagi mensa kõrval asuvas baaris. Eksam ise oli neljapäeva hommikul ning koosnes kirjalikust ja suulisest osast. Võite rahustada oma puperdavat südant, ma läbisin mõlemad osad suurepäraselt! Jee VYBORNE!!!! (ehk siis suurepärane!!!) Keegi meist läbi ei kukkunud, seega oli kogu grupp väga edukas.

Neljapäeva õhtul säädisime sammud linna poole, käisime uuesti selles teatrikohvikus, mida olen teile juba korra vist maininud. See asub kesklinnas, kus saab kesklinna kohta odavat õlut (25 Kc) pluss ülihead porgandikooki. Olin veidi üllatunud ka, sest baarman, saades teada, et mina ja Getter oleme Eestist, küsis kohe, kas on tõsi, et meie riik tahab väga olla suure Venemaa osa. Me seletasime talle VÄGA kirglikult, et ta ajab lolli juttu. Edasi võeti suund kuhugi tantsima, aga see asi jäi poolikuks, kuna Federicol olid dressipüksid jalas ja meid ei tahetud seetõttu kuhugi sisse lasta. 

Aga pole hullu, järgmine hommik kell 10 pidime nii ehk naa juba jälle koolis olema. Reede lõunal toimuski pidulik bankett, kus anti meile üle sertifikaadid, et oleme läbinud keelekursuse, lisaks 6 EAP-d! Jälle natuke vähem vaja aasta jooksul teha :D

Ja nüüd räägin teile oma kolimispäevast. See oli samuti reedel. Pidin end varem üles ajama, sest vana tuba oli vaja vabastada enne kella kümmet. Nii siis kõige pealt pidin minema ja allkirjastama oma elamislepingu. Sellega sain täitsa Tšehhi keeles hakkama. Edasi läksin oma uude ühikasse, kus sain uue toa võtme ja voodipesu. Sõitsin liftiga üles neljandale korrusele toa number 415 juurde, tõmbasin hinge ja lükkasin võtme lukuauku. Võti ei keeranud. No tore, ma olin F-korpuse asemel läinud E-korpusesse. Tavai, lükkasin kotid uuesti selga, puhta voodipesu kaenlasse ja sõitsin liftiga uuesti alla. Siis otsisin F-korpuse üles ja sõitsin uuesti neljandale korrusele. LOOMULIKULT oli minu tuba koridori lõpus. Avasin ukse ja mulle avanes järgmine pilt: kohe vasakul ukse kõrval on siis meie kurikuulus kööginurk. Nurgaks seda nüüd nimetada küll ei saa, pigem on tegu auguga seinas, kuhu oli paigutatud üks elektriline kuumaalus, mis loomulikult oli kaetud sentimeetripaksuse rasvakihiga. Esimene šokk! Hea küll, tõmbasin südame rindu ja astusin koridorist edasi tuppa. Oi kuidas siin haises tolmu ja mustuse järele. Üritasin leida selle kõige puhtama koha, kuhu asetasin oma kodinad ja PUHTAD voodilinad. Tolmukiht oli siin vähemalt 2sentimeetrine. Olime pärinud „esmaklassilise“ soojustuse seina ääres ja katkise lauatelefoni riiulil. (milleks seda küll vaja võis olla?) Edasi vannituppa, mida jagame teise toaga ehk siis vets ja dušš on nelja inimese kasutada. Duššikardin HALLITAS, kraanikausis oli mingi ollus, nõudepesunuustikud haisesid mustades karvades, peegel oli kaetud mingi veidra kihiga. Üleüldse RÕVE, uskumatu, et siin elasid tüdrukud. Ma tõin ülejäänud asjad, andsin eelmise ühikatoa võtmed üle ja tulin uuesti oma uude tuppa. Hea küll, mõtlesin, vaja koristada. Suutsin veidi rahuneda. AA. Seinas on augud :D ja ventialtsioonišaht oli mustusest KARVANE.

Positiivne külg on ainult see, et Helena tuli ka reedel siia ja kahekesi saame selle toaga hakkama. Üksi ma siin magada ei oleks julgenud.

Aga jah, peale keelekursuse lõpulõunat tulin koju ja avastasin eest nukra Helena, kes istus, käed jõuetult süles, ja tutvus passiivselt olukorraga. Algaski koristusaktsioon, mis kestis viis tundi. Mina võtsin ette vannitoa ja Helena esiku. Ja päris valmis me ei jõudnudki.

Õhtul olime oodatud Anne'i soolaleivapeole. Seal õpetati meile ühte uut shoti, mis oli hullult hea. Vaja on tumedat rummi, sidrunit, suhkrut ja lahustuvat kohvi. Sidruniviilule paned kohvi ja suhkru, mille sa paned suhu, üritad koore välja saada ja ajad kõik suus hästi segamini ja siis rummishot, mille ajad kogu eelnevaga suus segamini ja neelad alla. Alkoholimaitset peaaegu üldse ei tunne. SUPER. (emme ja issi, teie kallis tütar õpib! :D) Aga proovige kindlasti. Anne'i juurest läksime Eesti tüdrukud (Getter, Helena ja mina) ja Soome neiu Hanna edasi tantsulkale Lucernasse, kus keerutasime jalga mingi kolm tundi. Hästi hea pidu oli, tutvusime Uus-Meremaa ja California tüüpidega. Hiljem leidsin klubi põrandalt 200 Kc, JEE :D. Korda läinud pidu!!

Laupäeval oli LÕPUKS ilus ilm. Magasime Helenaga kella 14ni ja oleks vist veel maganud, kui Getter poleks helistanud. Aga läksime kolmekesi kesklinna, kus jalutasime sihitult ringi ja nautisime sooja sügispäeva. Inimesed olid uimased nagu kärbsed. Hästi rahulik ja mõnus päev oli.

Pühapäeval õnnistati meid samuti päikesepaistelise ilmaga. Janoš kutsus meid ühte parki, kus libistasime paar õlut. Loomulikult nii kui maha istusime, tuli mingi pirakas pilv päikese ette, nii et terve aja võitlesime vapralt tillukeste ja väga visade sääskedega. Ja nii kui õlled joodud, tuli päike välja. Selleks ajaks oli meil juba külm ja nii jalutasime pargis ning seejärel tagasi koju.

Eile, ehk siis esmaspäeval, oli meil siin veidi asjaajamisi. Avasin endale Tšehhi pangakonto ja ega rohkem eriti ei jõudnudki. Ilm oli ka uimane ja väsinud. Aga õhtul toimus esimene kokkupuude ERASMUSlastega. Käisime ühes hästi mõnusas Tšehhi restoranis, kus sai väga hästi süüa. Hinnad olid krõbedamad, kui tudeng sooviks, aga hind oli seda toitu väärt! MIHKEL, sinna läheme kindlasti tagasi. Pärast meeldivat õhtusöömaaega läksime linna pubisse istuma. See oli päris kihvt koht, seinad olid dekoreeritud koomiksitega (paljaste naiste koomiksitega). Seal tutvusin siis ülejäänutega. Soomest on meil nüüd veel üks neiu, tema nimi on Anna ja ta on minu meelest üks ilusamaid Soome neide, keda ma näinud olen. Siis on meil üks Portugali kutt Lissabonist, Paulo vist. David Hispaaniast, kaks Itaallast, nimesid ei mäleta ja kaks tüüpi Poolast, nimesid jälle ei mäleta. Igatsen aga keelekursuse kampa natuke, seega pole osanud uute inimestega veel eriti suhelda. Eile oli ju esmaspäev kah. Hoidsime end tagasi :D

Täna olen niisama vahtinud lakke ja kirjutanud viimaseid uudiseid. Arvan, et tuleb rahulik õhtu, sest ilm on vihmane ja külm, ei taha õues nagu üldse olla. Käisin prügi välja viimas mingi kella viie ajal. Mingid neiud olid juba „meeldivalt“ purjus :D

Ega jah, see Tšehhi õlu on hea kraam. Aga tänaseks vist lõpetan. Loodan, et saan selle postitatud ka umbes homme, kui õnnestub uuesti internet saada.

Olge musid ja hoidke mind Eesti asjadega ikka kursis :)

MUSI!!!

PS. nagu näete, sain interneti :)

viimane sissekanne enne keelekursuse lõppu

Tervitusi sügisesest Prahast!

Ei mäleta, millal viimati kirjutasin. Seega. Terve see nädal on möödunud üsna õpi tähe all ja seda rohkem kui tavaliselt, sest juba homme on eksamipäev. Hommikul kirjalik osa ja pealelõunat suuline. Lootust on läbida, aga rohkem sellest ei räägikski.
Põnevatest tegemistest nii palju, et eile külastasime ülikooli isiklikku õllepruulikoda. Nende õlu on võitnud omaklassi õlledes esikoha. Täitsa maitsev oli, aga umbes kuue kraadine, nii et kell 3 päeval olid kõik juba natukene viltuste nägudega. Ja ega ikka kui hammas juba verele aetud, ei saa ju ometi peatuda. Säädisimegi siis sammud kämpuse tudengibaari, kus võtsime lisaõlled ja mängisime lauajalgpalli. Õhtul kell kaheksa lõpetasin, sest olin väga väsinud. Tegin paar kodust ülesannet ja siis tõmbasin end voodis kerra ja vaatasin totakat filmi.
Aga uskumatu ikkagi, et juba on neli nädalat möödas. Ilmad on siin üllatavalt jahedad, ei saa sellest üle ega ümber.
Ei oskagi rohkem täna midagi rääkida. Helena jõuab reedel, eks siis saab rohkem uudiseid ka. See nädal on lihtsalt veidi rahulikum.

Musim studovat cestinu, protože zitra musim psat test.

MUSI!!!

naljad

Jälle on veidike aega möödas. Tegelikult uudiseid väga polegi. Aga mulle tuli üks nali meelde. Kontekstist väljas ehk pole väga naljakas, aga ma kirjutan selle üles siiski. Emme ja issi, kui te nüüd loete, siis ise teate :)

Igatahes, olime reedel väljas jälle. Seekord oli music bar iseenesest kihvtim, aga muusika oli kordades kehvem.
Eks me olime ikka Tšehhi õllest end ilusti natuke viltu joonud ja jalg keerutas ükskõik millise muusika taktis. Seda pean ütlema, et klubides on kohalikud naised üsna litsaka välimusega. Ja mehed on üsna põkid ja lühikesed. Üks hetk tantsisime ringis ja ma nägin, kuidas Jean-Baptiste'i selja taga tantsis üks vanamees, kellel konkreetselt silm välkus meie blondi Leedu neiu suunas.

Aga nali seisnes selles, et üks hetk nägi meie Itaalia kutt Federico kahte neiut. Ta pöördus J.-B. poole (kujutlege järgneva teksti juurde sellist mõnusat Itaalia aktsenti): MAMMA MIA look at those girls, they are so pretty, they can't be regular girls. THEY MUST BE PROSTITUES. J.-B. let's go and dance with the prostitutes. :D
No ja nad üritasin, aga J.-B. ütles, et konkreetselt nende kahe tšikki ümber oli siuke meestekari, et nad ei saanud läbi suruda ennast.

Järgmine päev käisime Macha muuseumis. Macha oli üks kuulus Tšehhi graafik, juugendi esindaja. Tõeliselt ilusad taiesed. Igatahes, käisime Caroline'i, Henrika, J.-B. ja Getteriga. Terve päev keerles jälle eelneval õhtul toimunud peo ümber. Rääkisime ka Janosist. Nimelt, nagu ennegi olen maininud, arvavad kõik, et Janos on gei, aga meil pole tõendeid, pluss me arvame, et oleks üsna ebaviisakas temalt otse ka küsida. Igatahes. Vahe peal tekkisid arvamused, et äkki ta on ikka hetero. Selle peale purskas J.-B. välja: If it's true, then the man's a GENIUS. Point nimelt selles, kuna kõigi tüdrukute valvsus on tema geikahtluse pärast nagu madal, siis Janos käib ja kõditab ja näpib üleüldiselt tüdrukuid. Ses mõttes, et ikka on vaja kedagi kõdistada või kellegi patsi tirida. Ja kui ta tõesti ei ole gei, siis on kõik tüdrukud vast väikest viisi häiritud :D

Aga täna lähen ooperisse Dvoraki "Rusalkat" vaatama. Olen päris elevil. Seni olen vaid Estonia ooperisaali seinu näinud, see tuleb aga kindlasti vägevam elamus. Seniks aga, kui jõuan uue postituseni, olge ilusad ja head :)

MUSI!!!!

P.S. siin on ikka väga külm. Ostsin endale uue ilusa jaki :) jeee.

Boli me v krku

Teate, siin on ilm nii veider. Hommikul, kui ma kooli lähen, on umbes 10 kraadi sooja. Keskpäevaks on juba 25 kraadi. Aga see temperatuurikõikumine ei ole üldse hea. Sellest kõigest on mul paar päeva kurk valus olnud ja pea käib ringi. Täna on juba veidike parem olnud.
Käisime jälle kord Olgaga (meie giid) Praha lossi vaatamas. Teate, sellel naisel on ikka veidralt hele hääl. Terve hommiku tegime selle üle nalja. Aga ta ikka teab palju. Lossist alla tulles nägin ühte eriti näraka välimusega kunstnikku. Tema koer nägi väga näljane välja ja nii ma ostsingi kaks imeilusat ja pisikest maali.
Meie tänane tuur lõppes Lennoni seina juures. Teate seda müüri, millele kunagi suur John Lennoni nägu maaliti. No igatahes, see müür on suur vaatamisväärsus. Kord aastas võõpab linn müüri uuesti heledaks ja märgistamine algab otsast peale.
Uudistest veel nii palju, et mu toanaaber kolis täna välja. Ta poiss tuleb külla ja Hanna tahtis selleks ajaks juba oma korteis elada. Nüüd ma olengi siis üksi siin toas, mis asub esimesel korrusel ja mille akende ees on trellid. Natuke hirmuäratav.
Homme üritame jälle peole minna. Eks näis, mis sellest saab. Ehk uue vahva video :D

Musi!!!

Pühendan selle pildi issile! :D

Mam rada behat!

Tere kallikesed!

Laupäev oli väga tore päev. Hommikul kella poole 9 ajal startisime suure bussiga Telč'i nimelisse linnakesse, mis asub Moravia piiril umbes 2,5 tunnise bussisõidu kaugusel. Kell 12 võõrustastati meid ühes kenas Tšehhi restoranis ülikooli kulul ja peale seda edasi tuurile keskaegsesse lossi, mis aja jooksul on omandanud veel gooti ja tagatipuks renessansi stiili. Lossi sees loomulikult pilte teha ei tohtinud, aga sain paar head võtet lossi väravate vahel olevast Vana-Rooma stiilis aiakesest, mis oli pühendatud Neptunile. Lossis viis ekskursiooni läbi üsna noor giid, kes oli silmnähtavalt närvis. Vaatamata sellele, saime päris hea ülevaate ja tegu oli tõesti vaatamisväärsusega. Tuuri lõppedes käisime ka kõrvalseisvas kellatornis. Kõigest 200 astet või nii, olen läbinud hullemaid :D Ning seejärel oli antud meile vaba aeg niisama ringi luusimiseks. Käisime lossi ümber pargis jalutamas. Park oli üsna roheline ja tagasihoidlik, kuigi suure maa-ala peal. 

Linn ise on selline väike ja eks see ilus osa ole ainult keskväljakul, mida ääristavad kihvtide välisfassaadidega majad. Leidisn ka ühe hea vinoteegi, kust ostsin 170 Tšehhi krooni eest kohalikku veini. Peaks hea olema, eks näis.


Õhtul toimus ka kauaoodatud tutvumispidu. Terve nädal olime keeletundides muudkui korranud, minu nimi on; olen päris siit ja siit, mul on nii palju õdesid ja nii palju vendi, mul on kass, mul ei ole koera jne. Lõpuks ütlen ausalt, sättisime kõik end üles, jõime ühikas palju õlut ja läksime linna peale hullama. Leidsime päris kesklinnas ühe klubi, mis alguses jättis väga rotika mulje, aga muusika oli meile meelepärane ja nii see neljatunnine tantsulka algas :D Ammu pole sellist nalja saanud. Erasmuse omad on vist jah ikka kõige hullemad. Ja naljad on kõik ühte auku. Koju saime trammi ja ööbussiga, aga aega võttis see mingi tunnikese. Ja loomulikult kohustuslik afterparty, sest kõigil olid kõhud tühjad. Nii me siis lõpetaime käputäiega Janose toas, süües maisihelbeid, arutledes põhiliselt selle üle, kuidas Getter lavalt maha kukkus.
Pühapäev oli üsna maha visatud. vaatasin voodis arvutist sarju ja sõin nänni. Õhtul tegin oma kodutöö ja Anne, see Prantsuse tüdruk, kutsus meid kõiki creppe sööma. See, mida Tartus pakutakse, on küll hea, aga pole tegelikult üldse õige asi. Nüüd tean retsepti ja saan koju tulles teile ka teha.

Täna oli siin kohutavalt lämbe, nii et koolis oli peaaegu võimatu midagi tähele panna, aga õhtul mängisime võrkpalli ja peale seda käisin veel jooksmas. Leidsime siin mingi koha kuskil metsa sees, kus mammid koeri situtamas käivad. Aga saame hakkama. Siiani kõik ikka hästi.

Hoidke mind ikka Eesti asjadega ka kursis. Ja Facebookis on mul pilte rohkem üleval, kui kedagi huvitab :)

MUSI järgmise korrani!

Õhtud

Nad on siiani veel vaiksed. Eile oli meil giidiga tuur Praha vanalinnas. Sain uuesti aru, et tunnen end selles linnas üsna koduselt. Tuuri lõppedes läksime ühte spordibaari sööma. Saime juba natuke ka tuttavamaks. Põhiline teema oli: Do you have a boyfriend/girlfriend. Kusjuures, enamusel on.
Tšehhi õlle headuses sai ka veel kord veendutud. Laupäeval saab pidu ka. Eks siis kirjutan teile pikemalt.

Sellel pildil oleme mina ja Getter Kafkale pühendatud monumendi juures poseerimas.

Musi!

Esimene sissekanne

Pärast pikka ettevalmistusperioodi jõudis lõpuks kätte 15. august. Olime Mihkliga sisuliselt terve öö üleval, sest kell 6.30 läks bussijaamast buss Riiga ja me tahtsime veel võimalikult palju koos olla. Pärast krokodillipisaraid algas neljatunnine sõit Riia lennujaama, kus pidime astuma esimesele lennule. Sõidukaaslane Getter, kes samuti veedab aasta samas ülikoolis üliõpilasvahetuses koos minuga, oli tublisti abiks Mihklist lahkuminekul. Lobisesime tühjast tähjast, kuni esimene uni meist võimust sai ning me mõlemad Läti künklikel teedel oma kaelad kangeks tudisime. Läti maastik, nagu te teate, ei erine just palju Eesti omast, aga ikka alati oli tunda, et tegu pole enam koduga. Riia lennujaam, mis meenutas suuresti Tallinna oma, kubises inimestest. Meie lennuni oli aega kolm tundi, seega lõime aega parajaks oma kohvreid ümber pakkides. Nimelt avastasin, et olen vedanud kaasa asju 30 kilo väärtuses, aga neist ainult 18 oli alla pagasisse minevas kohvris. Võite ette kujutada, kuidas ma oma väikse kohvri otsas ratsutasin, et need ülejäänud kaks kilo ka sisse ära mahutada. Getter, kelle kohver oli viis kilo ülekaalus, alustas probleemi lahendamist söömisega. Nimelt kõige pealt lahendati pakike kodujuustu, mida lahkelt ka minuga jagati, ning hiljem Kalevi kommidega. Loomulikult jõuti veel kiruda fakti, et vanakas oli kaasa veatud klaas- ja mitte plastikpudelis. Aga kõik on hästi, mis lõppeb hästi. Saime esimesele lennule. Napilt. Nimelt boardingut oodates hirmutasid meid sünkjad pilved ja närvilised Läti lennujaamatöötajad, kes ähvardasid lennu edasilükkamisega. Aga pole hullu, õhkutõus oli veidi märg ja hüplik, aga Poolas me maandusime. Lennust suurt peale selle ei mäleta, sest nii kui õhku saime, vajusid mu silmad kinni ja need avanesid korraks, kui süüa anti (suurem võiku kui Estonian Airil!) ja uuesti alles siis, kui algas maandumine Varssavi Chopini-nimelisel lennuväljal. Ja nüüd meie esimene tipphetk. Vaatamata faktile, et seni oli kõik kaua aega võtnud, oli see ikka enamasti komplikatsioonideta. Esimene takistus oli nimelt Varssavis, kui saime tunda järjekordselt Poola piirivalvurite idiootset kätt. Hea küll, ma liialdan. Aga idiootne oli tõesti see, kui piirivalvur palus naisel oma magav laps vankrist välja tõsta, et siis kontrollida, ega jumala eest kärus pommi pole. Edasi näppis ta selle  naise kehaosi, kui viimane samal ajal oma nüüdseks jonnivat last süles kussutas. Ja et sellest veel vähe ei oleks, võttis välja ka mini metallidetektori, et ka veel kolmas turvakontroll läbi viia. Mina ei saanud aga aru, mida nad minust tahavad. Üks valvuritest palus mul läbi värava kõndida ja teine lükkas mind uuesti läbi, sest tema ju ometi mul väravast läbi minna ei lubanud.
Miks see kogu situatsioon mulle väga naljakas tundus, oli seetõttu, et mäletan, kuidas me vanasti isaga Prahasse sõites alati Poola piiril passima pidime. Üks nedest kordadest oli öösel, kui issi oli sisuliselt terve päeva ja pool ööd takkapihta roolis olnud ja see jobu piirivalvur ei tahtnud meid Leetu lasta. Issi oli viisakas ja seletas Inglise keeles, kuidas me oleme täiesti tavalised turistid, teel koju, ei vea pomme ja narkootikume. Enne me mööda ei saanud, kui issi karmima arsenali, vene keeles ropendamise, kasutusele võttis. Kohe tagastati meile passid ja avati tõke teisele poole. Edasi passisime veel paar tundi Varssavi lennujaamas, kus meie vastas istusid arvatavasti kuskilt Egiptimaalt pärit vanemad mehed, kes meid pidevalt piidlesid. Natuke ebamugav, aga selleks ajaks oli meil juba kama kaks. Teine lend oli samamoodi väga hüplik ja õhuaukuderikas. Istusin ühe Poola noormehe kõrval, kes muga agaralt jutustas. Tegu oli väikese lennukiga ja kui turbulents ikka võimust võttis, oli päris hirmus kohe. Selle peale ta rahustas mind, et it's OK, you're not going to die today. Aitäh! Samal ajal kilkas Getter mu eesistmel: Johanna, rahune, ainult surm ootab sind täna. Aga jõudsime Prahasse, sain isegi oma kohvri kätte, mis nüüdseks on vist otsad andnud, ja algas seiklus Praha 6 linnaossa Suchdolisse, kus asub minu uue ülikooli kämpus. Bussidega trehvas, meel oli hea, kuni astusime kämpuse piiril bussist maha ja taevas oma luugid meile avas. Kogu äike, välk ja pauk, ning vihm, mille eest olime terve päeva põgenenud, jõudis meile sel hetkel järele. Päike oli just pool tundi tagasi loojunud, nii et kujutage ette, kuidas pimedas ja sellises paduvihmas, mis nagu sein su ees müürib, pirakal kämpusel seda lollakat ühikat on taga otsida. Me leidsime üles kõik teised ühikad, enne vajalikku. Esimesed kümme minutit oli vihm seiklus. Kui aga kohvriratas mutta juba kahekümnendat korda kinni jäis, siis üks hetk oli küll tunne sinna samma kadaka alla keerata. Läbi häda ja paari valet teeotsa jõudsime kohale. Ja loomulikult oli kogu see meie kursuse rahvas ühika ees, lõbusas tujus. Talk about first impression. Tõsiselt, ma oleks võinud võtta seljast oma särgi ja sealt liitri vett välja väänata. Juuksed sorakil ja prilliklaasid udused, ootasime ühikavalvurit, et oma tubadesse pääseda. Lõpuks läks õnneks. Elan sellises väikeses toakeses koos Soome neiuga, kelle nimi on Hanna. Ta on päris Lapimaalt, aga õpib Helsingis. Üsna vaikne ja veidi puine, aga muidu sõbralik ja tore. Küllap läheb aega, kuni ta üles soojeneb. Hea uudis on see, et tema on meie grupist üks väheseid, kes peale keelekursust ka siia ülikooli õppima jääb. Õhtu lõppes mu kärme lahtipakkimisega, sest loomulikult oli ka kõik kohvris olevad esemed märjad. JA lõpuks, saime veel kokku meie koordinaatoriga, kes ulatas meile kingituse ülikooli poolt (kaks rohelist kruusi ja suure rohelise äratuskella ning vihikud ja raamatud, omandamaks Tšehhi keelt) ja palus meil üleval olla kell 7.00. Juhaidii, nii ma läksin ja vajusin kotile.

Esimene päev keelekursust.
Kursuse nimi on Tšehhi keele intensiivkursus ja oi KUI intensiivne see on. Selles lauses polnud sarkasmi varju ka mitte. Me sisuliselt jookseme läbi nende teadmiste. Kui poole päeva pealt ma mõtlesin, et ma oskan midagi, siis päeva lõpuks ei olnud mul enam meeles, kuidas on Tšehhi keeles aitähgi. See on muide DEKUJU, e-l on peal ka linnuke, mis teeb häälduse nagu natuke pehmemaks. Ja see on vokaalide puhul, näete, võimalik. Õnneks ei olnud ma ainuke nüri pliiats karbis, mis lohutab kasvõi natuke mu meelt.
Kämpusest nii palju, et see on NIIIII suur. Neil on siin oma ühikad, erinevad teaduskonnad, administratiivhooned, spordiasutused (mida me veel leidnud pole), hiigelsöökla, kus pakutakse erinevaid praevorme. Kooliaja tipphetkel pidi antama viit erinevat korraga, millest üks on ekstra taimetoitlastele. Siin on igasuguseid muid asju veel, aga andsin edasi põhilised. Kämpuses on ilusasti hooldatud rohealad, kus on igal isendil ka liiginimetus sildikesega juures. Tekitab meeldiva tunde ja tahtmise siin aega veeta.
Praegu istun oma toakeses ja üritan kirja panna kõik, mis vähegi meeles on.
AA. Meid on kogu keelegrupis 14, üks on veel kohale tulemata ja ei tea, kas ta jõuabki. Peale Getteri ja minu on Hanna Soomest, Jonaš ja Erno (häälda ErnÜ) Ungarist, Jean Baptiste, Marin, Anna ja Caroline Prantsusmaalt, Loite Hispaaniast, Federico Itaaliast, Tanan (ei ole nime õigekeeles veendunud, aga hääldatakse nagu TÄNAN, aga veidi pehmemalt), kes on Rootsist päris Tai poiss, Henrike Leedust ja Magdalena Poolast. Uskumatu, et need nimed mul meeles on. Nii palju olen esmase peale vaatamise järgi arvanud: Jean Baptiste ja Federico on minu meelest väga mitte-prantslaslikud/mitte-itaalialikud. Esimene neist on selline sõbralik ja üldse mitte ülbe, vaikne ja isegi suti nohiklik. Federico on pikemate juustega VÄGA tasane ja arukas noormees. Ma ütlen seda nii, sest seni on Itaalia või prantsuse mehed tundunud sellised elavad ja kohati pealetükkivad. Jonaš on minu meelest poistega suurem sõber ja tüdrukuid meela pilguga ei vaata. Erno on natuke tahumatu ja üritab pingsalt oma koomiliste trikkidega seltskonda sulanduda. Peomutid on Anna ja Magdalena, kellel täna hommikul suust tulevad aroomid eilseset kõrgest lennust jutustasid. Henrike on tohutult armas ja sõbralik neiu. Räägib väga head Inglise keelt. Tanan on vaikse häälega aga väga jutukas. Caroline, Loite ja Anna hoiavad juba üsna kokku ja naeravad peaaegu iga asja peale. Täna oli nali selles, et kumbki ei jõudnud oma taldrikut tühjaks süüa. Üldiselt on kõik väga toredad ja ootan huviga esimest tõsist tutvumisõhtut. Seni hoiavad kõik vist seda viisakamat poolt. Tänaseks lõpetan, mul on nimelt kodutöö vaja homseks esitada. See sissekanne jõuab blogi üles ehk veidi hiljem, sest tubades puudub lubatud internet, aga hoian kõiki uute juhtumistega kursis. AA ja kõigile teile, kes ehk siiani Eestis 35 soojakraadi juures kannatavad, siin on meeldiv 20 :)

Musi!