Esimene sissekanne

Pärast pikka ettevalmistusperioodi jõudis lõpuks kätte 15. august. Olime Mihkliga sisuliselt terve öö üleval, sest kell 6.30 läks bussijaamast buss Riiga ja me tahtsime veel võimalikult palju koos olla. Pärast krokodillipisaraid algas neljatunnine sõit Riia lennujaama, kus pidime astuma esimesele lennule. Sõidukaaslane Getter, kes samuti veedab aasta samas ülikoolis üliõpilasvahetuses koos minuga, oli tublisti abiks Mihklist lahkuminekul. Lobisesime tühjast tähjast, kuni esimene uni meist võimust sai ning me mõlemad Läti künklikel teedel oma kaelad kangeks tudisime. Läti maastik, nagu te teate, ei erine just palju Eesti omast, aga ikka alati oli tunda, et tegu pole enam koduga. Riia lennujaam, mis meenutas suuresti Tallinna oma, kubises inimestest. Meie lennuni oli aega kolm tundi, seega lõime aega parajaks oma kohvreid ümber pakkides. Nimelt avastasin, et olen vedanud kaasa asju 30 kilo väärtuses, aga neist ainult 18 oli alla pagasisse minevas kohvris. Võite ette kujutada, kuidas ma oma väikse kohvri otsas ratsutasin, et need ülejäänud kaks kilo ka sisse ära mahutada. Getter, kelle kohver oli viis kilo ülekaalus, alustas probleemi lahendamist söömisega. Nimelt kõige pealt lahendati pakike kodujuustu, mida lahkelt ka minuga jagati, ning hiljem Kalevi kommidega. Loomulikult jõuti veel kiruda fakti, et vanakas oli kaasa veatud klaas- ja mitte plastikpudelis. Aga kõik on hästi, mis lõppeb hästi. Saime esimesele lennule. Napilt. Nimelt boardingut oodates hirmutasid meid sünkjad pilved ja närvilised Läti lennujaamatöötajad, kes ähvardasid lennu edasilükkamisega. Aga pole hullu, õhkutõus oli veidi märg ja hüplik, aga Poolas me maandusime. Lennust suurt peale selle ei mäleta, sest nii kui õhku saime, vajusid mu silmad kinni ja need avanesid korraks, kui süüa anti (suurem võiku kui Estonian Airil!) ja uuesti alles siis, kui algas maandumine Varssavi Chopini-nimelisel lennuväljal. Ja nüüd meie esimene tipphetk. Vaatamata faktile, et seni oli kõik kaua aega võtnud, oli see ikka enamasti komplikatsioonideta. Esimene takistus oli nimelt Varssavis, kui saime tunda järjekordselt Poola piirivalvurite idiootset kätt. Hea küll, ma liialdan. Aga idiootne oli tõesti see, kui piirivalvur palus naisel oma magav laps vankrist välja tõsta, et siis kontrollida, ega jumala eest kärus pommi pole. Edasi näppis ta selle  naise kehaosi, kui viimane samal ajal oma nüüdseks jonnivat last süles kussutas. Ja et sellest veel vähe ei oleks, võttis välja ka mini metallidetektori, et ka veel kolmas turvakontroll läbi viia. Mina ei saanud aga aru, mida nad minust tahavad. Üks valvuritest palus mul läbi värava kõndida ja teine lükkas mind uuesti läbi, sest tema ju ometi mul väravast läbi minna ei lubanud.
Miks see kogu situatsioon mulle väga naljakas tundus, oli seetõttu, et mäletan, kuidas me vanasti isaga Prahasse sõites alati Poola piiril passima pidime. Üks nedest kordadest oli öösel, kui issi oli sisuliselt terve päeva ja pool ööd takkapihta roolis olnud ja see jobu piirivalvur ei tahtnud meid Leetu lasta. Issi oli viisakas ja seletas Inglise keeles, kuidas me oleme täiesti tavalised turistid, teel koju, ei vea pomme ja narkootikume. Enne me mööda ei saanud, kui issi karmima arsenali, vene keeles ropendamise, kasutusele võttis. Kohe tagastati meile passid ja avati tõke teisele poole. Edasi passisime veel paar tundi Varssavi lennujaamas, kus meie vastas istusid arvatavasti kuskilt Egiptimaalt pärit vanemad mehed, kes meid pidevalt piidlesid. Natuke ebamugav, aga selleks ajaks oli meil juba kama kaks. Teine lend oli samamoodi väga hüplik ja õhuaukuderikas. Istusin ühe Poola noormehe kõrval, kes muga agaralt jutustas. Tegu oli väikese lennukiga ja kui turbulents ikka võimust võttis, oli päris hirmus kohe. Selle peale ta rahustas mind, et it's OK, you're not going to die today. Aitäh! Samal ajal kilkas Getter mu eesistmel: Johanna, rahune, ainult surm ootab sind täna. Aga jõudsime Prahasse, sain isegi oma kohvri kätte, mis nüüdseks on vist otsad andnud, ja algas seiklus Praha 6 linnaossa Suchdolisse, kus asub minu uue ülikooli kämpus. Bussidega trehvas, meel oli hea, kuni astusime kämpuse piiril bussist maha ja taevas oma luugid meile avas. Kogu äike, välk ja pauk, ning vihm, mille eest olime terve päeva põgenenud, jõudis meile sel hetkel järele. Päike oli just pool tundi tagasi loojunud, nii et kujutage ette, kuidas pimedas ja sellises paduvihmas, mis nagu sein su ees müürib, pirakal kämpusel seda lollakat ühikat on taga otsida. Me leidsime üles kõik teised ühikad, enne vajalikku. Esimesed kümme minutit oli vihm seiklus. Kui aga kohvriratas mutta juba kahekümnendat korda kinni jäis, siis üks hetk oli küll tunne sinna samma kadaka alla keerata. Läbi häda ja paari valet teeotsa jõudsime kohale. Ja loomulikult oli kogu see meie kursuse rahvas ühika ees, lõbusas tujus. Talk about first impression. Tõsiselt, ma oleks võinud võtta seljast oma särgi ja sealt liitri vett välja väänata. Juuksed sorakil ja prilliklaasid udused, ootasime ühikavalvurit, et oma tubadesse pääseda. Lõpuks läks õnneks. Elan sellises väikeses toakeses koos Soome neiuga, kelle nimi on Hanna. Ta on päris Lapimaalt, aga õpib Helsingis. Üsna vaikne ja veidi puine, aga muidu sõbralik ja tore. Küllap läheb aega, kuni ta üles soojeneb. Hea uudis on see, et tema on meie grupist üks väheseid, kes peale keelekursust ka siia ülikooli õppima jääb. Õhtu lõppes mu kärme lahtipakkimisega, sest loomulikult oli ka kõik kohvris olevad esemed märjad. JA lõpuks, saime veel kokku meie koordinaatoriga, kes ulatas meile kingituse ülikooli poolt (kaks rohelist kruusi ja suure rohelise äratuskella ning vihikud ja raamatud, omandamaks Tšehhi keelt) ja palus meil üleval olla kell 7.00. Juhaidii, nii ma läksin ja vajusin kotile.

Esimene päev keelekursust.
Kursuse nimi on Tšehhi keele intensiivkursus ja oi KUI intensiivne see on. Selles lauses polnud sarkasmi varju ka mitte. Me sisuliselt jookseme läbi nende teadmiste. Kui poole päeva pealt ma mõtlesin, et ma oskan midagi, siis päeva lõpuks ei olnud mul enam meeles, kuidas on Tšehhi keeles aitähgi. See on muide DEKUJU, e-l on peal ka linnuke, mis teeb häälduse nagu natuke pehmemaks. Ja see on vokaalide puhul, näete, võimalik. Õnneks ei olnud ma ainuke nüri pliiats karbis, mis lohutab kasvõi natuke mu meelt.
Kämpusest nii palju, et see on NIIIII suur. Neil on siin oma ühikad, erinevad teaduskonnad, administratiivhooned, spordiasutused (mida me veel leidnud pole), hiigelsöökla, kus pakutakse erinevaid praevorme. Kooliaja tipphetkel pidi antama viit erinevat korraga, millest üks on ekstra taimetoitlastele. Siin on igasuguseid muid asju veel, aga andsin edasi põhilised. Kämpuses on ilusasti hooldatud rohealad, kus on igal isendil ka liiginimetus sildikesega juures. Tekitab meeldiva tunde ja tahtmise siin aega veeta.
Praegu istun oma toakeses ja üritan kirja panna kõik, mis vähegi meeles on.
AA. Meid on kogu keelegrupis 14, üks on veel kohale tulemata ja ei tea, kas ta jõuabki. Peale Getteri ja minu on Hanna Soomest, Jonaš ja Erno (häälda ErnÜ) Ungarist, Jean Baptiste, Marin, Anna ja Caroline Prantsusmaalt, Loite Hispaaniast, Federico Itaaliast, Tanan (ei ole nime õigekeeles veendunud, aga hääldatakse nagu TÄNAN, aga veidi pehmemalt), kes on Rootsist päris Tai poiss, Henrike Leedust ja Magdalena Poolast. Uskumatu, et need nimed mul meeles on. Nii palju olen esmase peale vaatamise järgi arvanud: Jean Baptiste ja Federico on minu meelest väga mitte-prantslaslikud/mitte-itaalialikud. Esimene neist on selline sõbralik ja üldse mitte ülbe, vaikne ja isegi suti nohiklik. Federico on pikemate juustega VÄGA tasane ja arukas noormees. Ma ütlen seda nii, sest seni on Itaalia või prantsuse mehed tundunud sellised elavad ja kohati pealetükkivad. Jonaš on minu meelest poistega suurem sõber ja tüdrukuid meela pilguga ei vaata. Erno on natuke tahumatu ja üritab pingsalt oma koomiliste trikkidega seltskonda sulanduda. Peomutid on Anna ja Magdalena, kellel täna hommikul suust tulevad aroomid eilseset kõrgest lennust jutustasid. Henrike on tohutult armas ja sõbralik neiu. Räägib väga head Inglise keelt. Tanan on vaikse häälega aga väga jutukas. Caroline, Loite ja Anna hoiavad juba üsna kokku ja naeravad peaaegu iga asja peale. Täna oli nali selles, et kumbki ei jõudnud oma taldrikut tühjaks süüa. Üldiselt on kõik väga toredad ja ootan huviga esimest tõsist tutvumisõhtut. Seni hoiavad kõik vist seda viisakamat poolt. Tänaseks lõpetan, mul on nimelt kodutöö vaja homseks esitada. See sissekanne jõuab blogi üles ehk veidi hiljem, sest tubades puudub lubatud internet, aga hoian kõiki uute juhtumistega kursis. AA ja kõigile teile, kes ehk siiani Eestis 35 soojakraadi juures kannatavad, siin on meeldiv 20 :)

Musi!