Hispaania reisi seiklused algasid tegelikult juba nädal varem. Nimelt jättis Tõnis mind oma Civicu valvuriks, mis osutus üsna vastutusrikkaks ülesandeks. Enne Hispaania reisi palus Tõnis, kes ise põrutas veel nädalaks Sitsiiliasse, mul viia auto teenindusse, kus vahetada välja parem esituli. Oli külm aeg Tšehhi Vabariigis ja mul õnnestus loomulikult haigeks jääda, mis tähendas, et teenindusse minek lükkus pidevalt päeva võrra edasi. Jõudis kätte reisile eelnev reede ja ei jäänud muud üle, kui end voodist välja vedada ja rooli istuda. Mida ma aga teha ei saanud, oli rooli istumine, sest Civic oli otsustanud oma uksi mitte avada. Vapper Johanna helistas siis Eesti Honda teenindusse ja jäi tehnilist abi ootama. Tundes aga Tšehhi Vabariiki, võttis see aega ligi kolm tundi. Kohale jõudsid kaks nolki, kes taskulambi ja KRUVIKEERAJAGA hakkasid lukku lahti muukima. Lõpptulemus oli, et lukk on JUBA varem kellegi teise poolt muugitud, aku tühi ja auto tuleb ära vedada. Talk about slap in the face! Jäin siis uut töömeest ootama. Seekord võttis aega ligi neli tundi. Ja loomulikult helises telefon siis, kui ma just dušši alt välja astusin. Jälle veetsin tund aega õues külmetades, sest ma ei saa ju ometi allkirja enne anda, kui auto on ära tõstetud. Naljakas oli kogu asja juures see, et Eesti Honda esindusest helistati mulle iga 45 minuti tagant. Tšehhi omasid pidi otsima aga tikutulega. Hinges süttis tuluke ja isamaa-armastus.
Jõudis kätte esmaspäev, 31. jaanuar. Hommikul kell 9 saime Tõnisega Dejvickas kokku, et saada Civiku asjus selgust. Istusime kohvesse maha ja jõime kohvi ning tõmbasime igale poole traati. Õnneks lubati auto kella 15ks kätte anda, mis tähendas, et lõppkokkuvõttes meie plaan õhtul kell 6 Hispaania poole põrutada, ei muutunud. Läksin rahuliku südamega tagasi koju, et kella kukkumist oodata. Ja oi kuidas kell kukkus. Olen teile paljudele rääkinud, kuidas ma detsembrist saati ajasin Helenaga asja, et uusi toanaabreid saada. Protsess kulmineerus loomulikult 31. jaanuaril tänu meie „üliasjalikule“ Tšehhi poolsele koordinaatorile. Nimelt, igaks juhuks saatsin talle veel kirja kella 11 paiku hommikul. Kirjas palusin kinnitust faktile, et pole probleemi, kui me kolime ümber PEALE Hispaania reisi, mille lõppu ennustasime 20. veebruari paiku. Siinkohal pean teile rääkima veel ühest Tšehhi vabariigi veidrusest. Kui kell lööb 12 tundi päeval, lähevad kõik lõunale ja neid on terve tunni jooksul võimatu kätte saada. OK, andsin selle andeks, kuid eeldasin, et vähemalt peale lõunat on mul vastus käes. Loomulikult mitte. Helistasin siis (umbes kell 14, kaks tundi enne seda, kui Martin ja Tõnis pidi meile ühikasse järele tulema) BoraBorale (koordinaator), kes teatas mulle, et me siiski peame ENNE Hispaania reisi oma praeguse toa vabastama. Mida kuradit? Ma olin destembrist saati nahast välja pugenud. Tema jutul käinud, talle kirju saatnud ja iga kord ta kinnitas NO PROBLEM. No kui see polnud praegu probleem, siis ma ei tea, mis veel probleem olla saaks. Igatahes, me konkreetselt lükkasime kogu toa sisu koos Helenaga oma kohvritesse ja üritasime teise ühikasse sisse kolida. Aktsioon lõppes järgnevalt: esiteks, me kolisime ühest ühikast välja, kuid teise mitte, sest tuba, mis meile ette nähtud oli, polnud veel vabastatud; teiseks te lugesite õigesti, meid koliti KOOS ühest toast teise, s. t. me olime ikka veel toanaabrid; kolmandaks me olime sisuliselt kodutud, sest oma asjad me kolisime Getteri tuppa. Aga Eesti naised on tegijad. Väljasõit lükkus edasi vaid tunni. Muidugi oli närvikulu meeletu, aga Prahast me too õhtu lahkusime.
Hispaania reis
31.jaanuarÕhtul kell 19.00 alustasime Civikuga sõitu Hispaania poole. Kaaslasteks olid Getter (tulihingeline Eesti patrioot, blond, ilus ja üdini naine), Helena (juhilubadeta kaasreisija, reisiseltskonna profifotograaf), Tõnis (auto omanik, sõbraarmastaja) ja Martin (blond, pikk ja rikas rootslane). Sisuliselt olid kõik terve öö üleval, kui mõneminutilised tukastused välja arvata.
1. veebruari hommikul kella 9 paiku ületasime Prantsuse-Hispaania piiri ja kella 11 paiku saabusime esimesse sihtkohta, milleks oli Girona. Girona on väga armas väikelinn Barcelonast tunnise sõidu kaugusel. Hostel oli meil mugavalt kesklinnas vanalinna lähistel. Otsustasime, et magama ei lähe ja nautleme ja puhkame terve päeva sangria seltsis. Mõeldud, tehtud. Pärast kerget dušši säädsime sammud lähimasse poodi, mida tuli tikutulega otsida. Poes orienteerusime juba paremini: sangria ja Hispaania siider lausa hüppasid lettide pealt näppu. Ostud tehtud, suundusime Girona linnamüüri algusesse, kus pidasime maha fantastilise pikniku. Telefonist mängis White Lies, suhu pistsime head paremat – jamon (küllap olete fantastilisest Hispaania singist kuulnud), juust, värsked värsked puuviljad, baguette. Oi, kus oli võrratu piknik. See kõik mekkis sangriaga veel eriti hästi. Lisaks põski paitav soe soe päike, oli lihtsalt võrratu puhkepäev. Väsimuseaste oli kõrge, seega hakkas kogu hea kraam ka kergesti pähe. See tähendas vaid, et on aeg veidi purjakil turisti mängida. Ronisime linnamüürile ja tegime kogu vanalinnale tuuri peale. Naerda sai kõvasti ja juba esimese õhtuga suutsime kokku ligi 800 (enamasti totakat) pilti klõpsida. Me turnisime igale poole, tantsisime igal pool ja iga teist sammu tähistasime sangrialonksuga. Pea müüri lõppedes kohtasime kahte Barcelona tüüpi, kes tegid kohe meile selgeks, et nemad pole hispaanlased vaid kataloonlased. See on neil seal kõva teema jah. Alati on tark küsida, kust olete pärit. Kõiki lihtsalt hispaanlasteks tembeldades võite kehvemal päeval peksa ka saada. Nad mängisid meile suupilli ja laulsid mingit IIRI šlaagrit? ning kutsusid külla. Kahjuks jäi külaskäik ära, sest küllakutsuja meiega järgmine päev ühendust enam ei võtnud. Edasi liikusime müüri lõppu, kust pääses vanalinna ja seal saime tunda Hispaania temperamenti. Nimelt, veidi joogised ja ehk NATUKE lärmakamad kui tavaliselt, möödusime ühest tädist. Getter märkas keskväljakul katedraali ja hüüdis: „Look a church!“ Mille peale kuulsime, kuidas tädi kurjalt „stupid“ ütles. Meie saime hea kõhutäie naerda, nii et polnud hullu. Hakkaski kell juba 19 saama ja reisulised tundsid, et on aeg jälle süüa. Pöördusime tagasi hostelisse, kokkasime suure potitäie risottot ja edasi otse tuttu. Ma usun, et meie akna taga oleks võinud ka pomm plahvatada ja see poleks meid äratanud. Esimene päev Hispaanias oli olnud piisavalt väsitav.
2. veebruar algas küllaltki vara. Uskumatu, et võis õue minna ilma jopeta. Veebruari algus on Hispaanias sama, mis Eesti keskmine kevad. Hosteli hommikusöögist punud kergelt punnis alustasime sõitu Barcelona poole. Maastik oli võrratu, kuigi just loodus näitas, et siiski on talv. Teede ääres nägime kohustuslikku kuut prostituuti ja me usume, et ühte nägime isegi päris ametis. Ja juba olimegi Barcelonas. Linna sisse sõitsime isegi üsna märkamatult, selles suhtes, et ei saanud ise aru, kas oleme juba kohal või ei. Ei mäletagi oma esimest reaktsiooni. Nii palju tean, et olin üsna põnevil, sest Barcelona on linn, kuhu olin tahtnud juba pikemat aega minna. Esimene vaatamisväärsus oli autoaknast "The cock of Barcelona", mida siinkohal tõlkima ei hakka. Tegu on siis sellise üsna kahemõttelise kujuga ehitisega, mida kõik Barcelona elanikud mõnitama pidid. Uude hostelisse jõudnud, läksid Getter ja Tõnis autot parkima, sest nagu igal pool ikka, on parkimine kesklinnas kallis. Ülejäänud said kokku Martini ja Tõnise endise Erasmuse kaaslasega, Danieliga, kes ka edaspidi meie Barcelona giid oli. Jalutasimegi ranna poole läbi suure suure pargi, kus oli juba käimas siesta. Loomaaiast mööda ja otse ranna poole. Ning oligi aeg uuesti piknikku pidada. Seekord ilma sangriata. Edasi jalutasime rannapromenaadil, kus siiski vaatamata aastaajale oli üsna elav rannaelu. Liivakunstnikud, muusikud, promeneerijad - nagu päris. Promenaadilt suundusime edasi nö suvepaleesse, kus on ka Barcelona kunstimuuseum. Sealt alla ja La Ramblale. See tänav kihas elust. Lillemüüjad, tänavakunstnikud, taskuvargad, turistid. Ja oligi aeg minna õhtusele uinakule. Kell 12 öösel üles ja cuba libresid jooma, sest ega Barcelonas ei saa ju klubis käimata jätta. Klubi oli rahvast pungil ja ometi nägi turvamees kuskilt kaugusest, kuidas Tõnis plaskust endale klaasi juua kallas, mis tähendas, et Tõnis visati klubist välja. Järgnes aktsioon "Tõnis kluppi tagasi" Püüdsime teda igast sissepääsust kätte saada ja lõpuks see ka õnnestus, ainult et siis lõppes pidu ise ära. Suutsin ära kaotada oma ilusa helesinise salli. Getter kaotas oma nahkkindad otse Tõnise põuetasku, mida me terve tagasitee naersime. See pidu jäi natuke poolikuks, kuna unustasime läbi tantsida kõik "How to dance at a rave" tantsuliigutused. 
Uus päev ja uued seiklused. 3. veebruar ärkasime üsna hilja ja ikka veel natuke purjus. Aeg oli minna Gaudi parki. Hispaanlased on üsna mugavad inimesed. Nimelt igale poole pääseb eskalaatoriga. Nii ka Park Güelli. Tee peal soetasime endale puuviljakokteilid, mis lausa paitasid kõhtu peale karmi ajurakkude hävitamist eelneval ööl. Ja vperjot! Jälle kord oli natuke kahju, et olime just veebruaris seal, kuid kogu arhitektuuriline ilu oli sellegi poolest hingemattev. Ning nagu kohalikule temperamendile kohane, toimus ka siin agar elu. Tänavamuusikud, seebimullipuhujad, šullerid ja korravalvurid läbisegi totakate turistidega. Ei oska ühele pargiosale nime anda, aga see on selline justkui kõlakoda, kus mängis keelpilliduo. See oli tõesti nii ilus. Kohustuslikud pildid sisalikuga ning edasi pargivõlusid avastama. Mandlipuud õitsesid ja sidrunid ning mandariinid rippusid, ainult nopi, aga ära söö. Park Güell oli üks lemmikuid sihtkohti selle reisi jooksul. Sealt suundusime Sagrada Familia juurde. Plaan oli ka sisse minna, aga ehmusime kallist piletist ära. Lisaks oli juba üsna hilja, seega too päev sisse ei läinud. Oligi päev peaaegu õhtas. Käisime veel kuulsaima Gaudi maja juures - Casa Milà. Pole midagi muud öelda, kui et mees oli Geenius. See õhtu läksime veidi varem magada, kuna järgneval hommikul kell 6 väljus meie lennuk Mallorcale.
4. veebruar tõotas olla hea päev. Päev päevaks, aga hommik oli totaalne katastroof. Ärkasime nii nagu plaanitud ja väljusime hostelist samuti kella pealt. Siinkohal läks kõik muu aga allamäge. Rongist, millega oleksime otse lennujaama saanud, jäime minutiga maha. Siis selgus, et lennujaama saaksime sealt samast ka bussiga. Probleeme tekitas aga fakt, et Barcelona lennujaama on kaks terminali ja loomulikult me läksime vale bussi peale (kusjuures me veel küsisime, millisesse terminali me minema peame). Jõudsime läbi häda õigesse terminali, ainult et lennukist maha jääda. Nii me siis istusime pännis nägudega ja mõtlesime järgnevat sammu. Otsustasime siiski Mallorcale minna, kuid öösel praamiga. Seega oli meil terve vaba päev. Kuna olime jälle magamata ostsime "veidi" sangriat ja suundusime randa, kus lõime surnuks väga meeldivad kolm tundi. Need rannamüüjad on ka multifunktsinaalsed. Tulevad pakkuma päikeseprille, kuigi meil kõigil olid päikeseprillid ees. Ei pole mingi vastus, sest äkki oleme me siis huvitatud marihuaanast või kokaiinist. Emme, siinkohal ma ütlen, ära muretse, hind oli liiga kallis :D Aga et päev totaalselt raisus poleks, käisime veel Camp Nous, kuhu me sisse ei pääsenud, aga suveniiripoes lubati vetsu minna. Aga noh, ukse näppisime kõik ära. Ja oligi aeg praamile suunduda. Seitsmetunnine praamisõit möödus kõigil põrandal magamiskotis magades. Väga ebamugav. Vapralt uude päeva.
