Sangria, päike, naerukrambid ja mu kadunud kaks salli

Hispaania reisi seiklused algasid tegelikult juba nädal varem. Nimelt jättis Tõnis mind oma Civicu valvuriks, mis osutus üsna vastutusrikkaks ülesandeks. Enne Hispaania reisi palus Tõnis, kes ise põrutas veel nädalaks Sitsiiliasse, mul viia auto teenindusse, kus vahetada välja parem esituli. Oli külm aeg Tšehhi Vabariigis ja mul õnnestus loomulikult haigeks jääda, mis tähendas, et teenindusse minek lükkus pidevalt päeva võrra edasi. Jõudis kätte reisile eelnev reede ja ei jäänud muud üle, kui end voodist välja vedada ja rooli istuda. Mida ma aga teha ei saanud, oli rooli istumine, sest Civic oli otsustanud oma uksi mitte avada. Vapper Johanna helistas siis Eesti Honda teenindusse ja jäi tehnilist abi ootama. Tundes aga Tšehhi Vabariiki, võttis see aega ligi kolm tundi. Kohale jõudsid kaks nolki, kes taskulambi ja KRUVIKEERAJAGA hakkasid lukku lahti muukima. Lõpptulemus oli, et lukk on JUBA varem kellegi teise poolt muugitud, aku tühi ja auto tuleb ära vedada. Talk about slap in the face! Jäin siis uut töömeest ootama. Seekord võttis aega ligi neli tundi. Ja loomulikult helises telefon siis, kui ma just dušši alt välja astusin. Jälle veetsin tund aega õues külmetades, sest ma ei saa ju ometi allkirja enne anda, kui auto on ära tõstetud. Naljakas oli kogu asja juures see, et Eesti Honda esindusest helistati mulle iga 45 minuti tagant. Tšehhi omasid pidi otsima aga tikutulega. Hinges süttis tuluke ja isamaa-armastus.

Jõudis kätte esmaspäev, 31. jaanuar. Hommikul kell 9 saime Tõnisega Dejvickas kokku, et saada Civiku asjus selgust. Istusime kohvesse maha ja jõime kohvi ning tõmbasime igale poole traati. Õnneks lubati auto kella 15ks kätte anda, mis tähendas, et lõppkokkuvõttes meie plaan õhtul kell 6 Hispaania poole põrutada, ei muutunud. Läksin rahuliku südamega tagasi koju, et kella kukkumist oodata. Ja oi kuidas kell kukkus. Olen teile paljudele rääkinud, kuidas ma detsembrist saati ajasin Helenaga asja, et uusi toanaabreid saada. Protsess kulmineerus loomulikult 31. jaanuaril tänu meie „üliasjalikule“ Tšehhi poolsele koordinaatorile. Nimelt, igaks juhuks saatsin talle veel kirja kella 11 paiku hommikul. Kirjas palusin kinnitust faktile, et pole probleemi, kui me kolime ümber PEALE Hispaania reisi, mille lõppu ennustasime 20. veebruari paiku. Siinkohal pean teile rääkima veel ühest Tšehhi vabariigi veidrusest. Kui kell lööb 12 tundi päeval, lähevad kõik lõunale ja neid on terve tunni jooksul võimatu kätte saada. OK, andsin selle andeks, kuid eeldasin, et vähemalt peale lõunat on mul vastus käes. Loomulikult mitte. Helistasin siis (umbes kell 14, kaks tundi enne seda, kui Martin ja Tõnis pidi meile ühikasse järele tulema) BoraBorale (koordinaator), kes teatas mulle, et me siiski peame ENNE Hispaania reisi oma praeguse toa vabastama. Mida kuradit? Ma olin destembrist saati nahast välja pugenud. Tema jutul käinud, talle kirju saatnud ja iga kord ta kinnitas NO PROBLEM. No kui see polnud praegu probleem, siis ma ei tea, mis veel probleem olla saaks. Igatahes, me konkreetselt lükkasime kogu toa sisu koos Helenaga oma kohvritesse ja üritasime teise ühikasse sisse kolida. Aktsioon lõppes järgnevalt: esiteks, me kolisime ühest ühikast välja, kuid teise mitte, sest tuba, mis meile ette nähtud oli, polnud veel vabastatud; teiseks te lugesite õigesti, meid koliti KOOS ühest toast teise, s. t. me olime ikka veel toanaabrid; kolmandaks me olime sisuliselt kodutud, sest oma asjad me kolisime Getteri tuppa. Aga Eesti naised on tegijad. Väljasõit lükkus edasi vaid tunni. Muidugi oli närvikulu meeletu, aga Prahast me too õhtu lahkusime.

Hispaania reis

 31.jaanuar

Õhtul kell 19.00 alustasime Civikuga sõitu Hispaania poole. Kaaslasteks olid Getter (tulihingeline Eesti patrioot, blond, ilus ja üdini naine), Helena (juhilubadeta kaasreisija, reisiseltskonna profifotograaf), Tõnis (auto omanik, sõbraarmastaja) ja Martin (blond, pikk ja rikas rootslane). Sisuliselt olid kõik terve öö üleval, kui mõneminutilised tukastused välja arvata. 

1. veebruari hommikul kella 9 paiku ületasime Prantsuse-Hispaania piiri ja kella 11 paiku saabusime esimesse sihtkohta, milleks oli Girona. Girona on väga armas väikelinn Barcelonast tunnise sõidu kaugusel. Hostel oli meil mugavalt kesklinnas vanalinna lähistel. Otsustasime, et magama ei lähe ja nautleme ja puhkame terve päeva sangria seltsis. Mõeldud, tehtud. Pärast kerget dušši säädsime sammud lähimasse poodi, mida tuli tikutulega otsida. Poes orienteerusime juba paremini: sangria ja Hispaania siider lausa hüppasid lettide pealt näppu. Ostud tehtud, suundusime Girona linnamüüri algusesse, kus pidasime maha fantastilise pikniku. Telefonist mängis White Lies, suhu pistsime head paremat – jamon (küllap olete fantastilisest Hispaania singist kuulnud), juust, värsked värsked puuviljad, baguette. Oi, kus oli võrratu piknik. See kõik mekkis sangriaga veel eriti hästi. Lisaks põski paitav soe soe päike, oli lihtsalt võrratu puhkepäev. Väsimuseaste oli kõrge, seega hakkas kogu hea kraam ka kergesti pähe. See tähendas vaid, et on aeg veidi purjakil turisti mängida. Ronisime linnamüürile ja tegime kogu vanalinnale tuuri peale. Naerda sai kõvasti ja juba esimese õhtuga suutsime kokku ligi 800 (enamasti totakat) pilti klõpsida. Me turnisime igale poole, tantsisime igal pool ja iga teist sammu tähistasime sangrialonksuga. Pea müüri lõppedes kohtasime kahte Barcelona tüüpi, kes tegid kohe meile selgeks, et nemad pole hispaanlased vaid kataloonlased. See on neil seal kõva teema jah. Alati on tark küsida, kust olete pärit. Kõiki lihtsalt hispaanlasteks tembeldades võite kehvemal päeval peksa ka saada. Nad mängisid meile suupilli ja laulsid mingit IIRI šlaagrit? ning kutsusid külla. Kahjuks jäi külaskäik ära, sest küllakutsuja meiega järgmine päev ühendust enam ei võtnud. Edasi liikusime müüri lõppu, kust pääses vanalinna ja seal saime tunda Hispaania temperamenti. Nimelt, veidi joogised ja ehk NATUKE lärmakamad kui tavaliselt, möödusime ühest tädist. Getter märkas keskväljakul katedraali ja hüüdis: „Look a church!“ Mille peale kuulsime, kuidas tädi kurjalt „stupid“ ütles. Meie saime hea kõhutäie naerda, nii et polnud hullu. Hakkaski kell juba 19 saama ja reisulised tundsid, et on aeg jälle süüa. Pöördusime tagasi hostelisse, kokkasime suure potitäie risottot ja edasi otse tuttu. Ma usun, et meie akna taga oleks võinud ka pomm plahvatada ja see poleks meid äratanud. Esimene päev Hispaanias oli olnud piisavalt väsitav.

2. veebruar algas küllaltki vara. Uskumatu, et võis õue minna ilma jopeta. Veebruari algus on Hispaanias sama, mis Eesti keskmine kevad. Hosteli hommikusöögist punud kergelt punnis alustasime sõitu Barcelona poole. Maastik oli võrratu, kuigi just loodus näitas, et siiski on talv. Teede ääres nägime kohustuslikku kuut prostituuti ja me usume, et ühte nägime isegi päris ametis. Ja juba olimegi Barcelonas. Linna sisse sõitsime isegi üsna märkamatult, selles suhtes, et ei saanud ise aru, kas oleme juba kohal või ei. Ei mäletagi oma esimest reaktsiooni. Nii palju tean, et olin üsna põnevil, sest Barcelona on linn, kuhu olin tahtnud juba pikemat aega minna. Esimene vaatamisväärsus oli autoaknast "The cock of Barcelona", mida siinkohal tõlkima ei hakka. Tegu on siis sellise üsna kahemõttelise kujuga ehitisega, mida kõik Barcelona elanikud mõnitama pidid. Uude hostelisse jõudnud, läksid Getter ja Tõnis autot parkima, sest nagu igal pool ikka, on parkimine kesklinnas kallis. Ülejäänud said kokku Martini ja Tõnise endise Erasmuse kaaslasega, Danieliga, kes ka edaspidi meie Barcelona giid oli. Jalutasimegi ranna poole läbi suure suure pargi, kus oli juba käimas siesta. Loomaaiast mööda ja otse ranna poole. Ning oligi aeg uuesti piknikku pidada. Seekord ilma sangriata. Edasi jalutasime rannapromenaadil, kus siiski vaatamata aastaajale oli üsna elav rannaelu. Liivakunstnikud, muusikud, promeneerijad - nagu päris. Promenaadilt suundusime edasi nö suvepaleesse, kus on ka Barcelona kunstimuuseum. Sealt alla ja La Ramblale. See tänav kihas elust. Lillemüüjad, tänavakunstnikud, taskuvargad, turistid. Ja oligi aeg minna õhtusele uinakule. Kell 12 öösel üles ja cuba libresid jooma, sest ega Barcelonas ei saa ju klubis käimata jätta. Klubi oli rahvast pungil ja ometi nägi turvamees kuskilt kaugusest, kuidas Tõnis plaskust endale klaasi juua kallas, mis tähendas, et Tõnis visati klubist välja. Järgnes aktsioon "Tõnis kluppi tagasi" Püüdsime teda igast sissepääsust kätte saada ja lõpuks see ka õnnestus, ainult et siis lõppes pidu ise ära. Suutsin ära kaotada oma ilusa helesinise salli. Getter kaotas oma nahkkindad otse Tõnise põuetasku, mida me terve tagasitee naersime. See pidu jäi natuke poolikuks, kuna unustasime läbi tantsida kõik "How to dance at a rave" tantsuliigutused. 

Uus päev ja uued seiklused. 3. veebruar ärkasime üsna hilja ja ikka veel natuke purjus. Aeg oli minna Gaudi parki. Hispaanlased on üsna mugavad inimesed. Nimelt igale poole pääseb eskalaatoriga. Nii ka Park Güelli. Tee peal soetasime endale puuviljakokteilid, mis lausa paitasid kõhtu peale karmi ajurakkude hävitamist eelneval ööl. Ja vperjot! Jälle kord oli natuke kahju, et olime just veebruaris seal, kuid kogu arhitektuuriline ilu oli sellegi poolest hingemattev. Ning nagu kohalikule temperamendile kohane, toimus ka siin agar elu. Tänavamuusikud, seebimullipuhujad, šullerid ja korravalvurid läbisegi totakate turistidega. Ei oska ühele pargiosale nime anda, aga see on selline justkui kõlakoda, kus mängis keelpilliduo. See oli tõesti nii ilus. Kohustuslikud pildid sisalikuga ning edasi pargivõlusid avastama. Mandlipuud õitsesid ja sidrunid ning mandariinid rippusid, ainult nopi, aga ära söö. Park Güell oli üks lemmikuid sihtkohti selle reisi jooksul. Sealt suundusime Sagrada Familia juurde. Plaan oli ka sisse minna, aga ehmusime kallist piletist ära. Lisaks oli juba üsna hilja, seega too päev sisse ei läinud. Oligi päev peaaegu õhtas. Käisime veel kuulsaima Gaudi maja juures - Casa Milà. Pole midagi muud öelda, kui et mees oli Geenius. See õhtu läksime veidi varem magada, kuna järgneval hommikul kell 6 väljus meie lennuk Mallorcale.

4. veebruar tõotas olla hea päev. Päev päevaks, aga hommik oli totaalne katastroof. Ärkasime nii nagu plaanitud ja väljusime hostelist samuti kella pealt. Siinkohal läks kõik muu aga allamäge. Rongist, millega oleksime otse lennujaama saanud, jäime minutiga maha. Siis selgus, et lennujaama saaksime sealt samast ka bussiga. Probleeme tekitas aga fakt, et Barcelona lennujaama on kaks terminali ja loomulikult me läksime vale bussi peale (kusjuures me veel küsisime, millisesse terminali me minema peame). Jõudsime läbi häda õigesse terminali, ainult et lennukist maha jääda. Nii me siis istusime pännis nägudega ja mõtlesime järgnevat sammu. Otsustasime siiski Mallorcale minna, kuid öösel praamiga. Seega oli meil terve vaba päev. Kuna olime jälle magamata ostsime "veidi" sangriat ja suundusime randa, kus lõime surnuks väga meeldivad kolm tundi. Need rannamüüjad on ka multifunktsinaalsed. Tulevad pakkuma päikeseprille, kuigi meil kõigil olid päikeseprillid ees. Ei pole mingi vastus, sest äkki oleme me siis huvitatud marihuaanast või kokaiinist. Emme, siinkohal ma ütlen, ära muretse, hind oli liiga kallis :D Aga et päev totaalselt raisus poleks, käisime veel Camp Nous, kuhu me sisse ei pääsenud, aga suveniiripoes lubati vetsu minna. Aga noh, ukse näppisime kõik ära. Ja oligi aeg praamile suunduda. Seitsmetunnine praamisõit möödus kõigil põrandal magamiskotis magades. Väga ebamugav. Vapralt uude päeva.

Üle pika aja on tekkinud tahtmine siia millestki kirjutada.
Eestis:

Plaan oli kohale saabuda 18. detsembri hilisõhtul. Siiski sain ka mina tunda lumetormi kätt ja Eestimaa pinda katsus mu jalg alles 24 tundi hiljem. Olin nagu alati krips ja kraps paar tundi enne lennu väljumist ootamas. Mida aga ei tulnud, oli minu lend. Õnneks eristas mu kõrv Praha lennujaamas Eesti keelt ja järgnev jenkatants sai hoopis lõbusama noodi. Nimelt trehvasin kokku nelja Eesti noormehega, kes juba eelneva päeva varahommikust üritasid koju saada. Seni polnud neil see õnnestunud ja minuga leidsid nad endale ka viienda ratta. Seda seekord heas mõttes, nagu nad mulle korduvalt kinnitasid. Igatahes. Meie Müncheni lendu (jah, vaene tudeng teeb alati jõhkra ringi koju saamiseks :D) lükati kaks tundi edasi. Sel hetkel otsustasid poisid, et aitab jamast, võtame auto ja paneme Tallinna poole ajama. Mõeldud tehtud. Lahkusime oma väravast, läksime tsoonist välja ja küsisime ka oma pagasi tagasi. Siis aga selgus, et üle Euroopaline autorendi firma Tšehhist välja ei rendi. Another bump on the road. No polnud siis midagi. Keerasime kärmelt otsa ringi ja tagasi check-in'i, uuesti andsime pagasi ära ja jõudsime napilt oma Müncheni lennule. Lootsime, et ehk on München-Tallinn lendu ka edasi lükatud. Kahjuks mitte. Seega saime Lufthansa poolt vaucherid taksosõiduks ja lõunasöögiks lennujaamas, pluss hotellitoad neljatärni hotellis koos õhtu- ja hommikusöögiga. Vähemalt ei pidanud laenama 15 eurose tunnitasuga välivoodit lennujaamas. Järgmine päev veetsime oma 8tunnise päeva väga ärevas õhkkonnas. Polnud ju üldse kindel, kas saame Münchenist tulema. Õnneks saime ja 19. detsembri õhtul 22.55 maandusime jäisel Lennart Meri nimelisel lennuväljal.
Esimene nädal möödus mul põhiliselt ühest kohast teise joostes. Oli ju vaja näidata ennast nii emmele, issile, vanaemale kui ka Tallinna sugulastele. 24. detsembri hommikul põrutasime aga Mihkli ja tema emaga Hiiumaale, kus veetsin meeldivalt 3 ja pool päeva täielikus vaikuses, kaelast saati lumes. Nimelt on Hiiumaal Mihkli maakodu, kus neil on väike maja ja veidi eemal nüüd ka veel väiksem saunamaja, kus prõksuva tule saatel sain ka veidi puhata. Palju ei teinud, rookisime Mihkliga lund ja Kolmadal päeval lükkasin Mihkli emaga kuurikatuselt lund alla. Päris tore oli.
Teisel nädalal oli veidi rahulikum, kuid siiski päris emotsionaalne. Sain aru, et mind on ikka inult üks inimene ja kõigile päris meelejärele olla ei saa. Võtsin lihtsalt paar päeva, kus olin ainult Mihkliga. Käisime Harry Potterit kinos vaatamas. Üle pika aja istusin kinos teises reas. Aastavahetusel olin natuke aega kaine rool ja nautisin täiel rinnal ETV aastavahetuse programmi. Pärast sain ikka oma kukununnudega ka kokku. Oli väga tore aastavahetus.
Kolmandal nädalal olid mõtted juba Prahas. Kuigi kodus oli tore, oli see ka üldiselt väga väsitav. Veetsin veel aega Kadri, Madli ja Katiga. Ja proovisin olla palju koos Mihkliga. Nädalalõpp enne äralendu möödus Tallinnas. Külastasin Sandrat tema uues korteris ja nägin ka "väikese" Sõstra lõpuks ära :) Pühapäeva hommikul kell 7, välus lend Münchenisse, kus seitse tundi hiljem väljus lend Prahasse. Kohale jõudes langes mulle peale väsimus ja kaks esimest päeva möödusid kui vines. Alles kolmandal päeval tuli energia tagasi.

Tagasi Prahas
Juba reedel pidi meil olema suur presentatsioon, kus esitlesime oma modernset ja renessanssaeda. Helena arvuti jupsis ikka mõnuga, seega kõik vaated ja alusplaanid pidi ta tegema minu arvutis. Nii me siis jagasime üksteise arvuteid. Ja kolmapäeva hommikul saime teate, et reedel õppejõule ei sobigi ja et ettekanne toimub alles esmaspäeval. Oh seda õnne ja rõõmu! Neljapäeval kohe siis esimesele peole. Ja oi kus sai nalja. Oli ühe Pranstsuse noormehe viimane päeva Prahas. Ütleme nii, et kõik olid väga ülemeelikus ja hiljem heldinud olekus. Vaikselt hakkab pärale jõudma fakt, et esimene semester on sisuliselt läbi ja paljud sõbrad, kes teiseks ei jää, sõidavad riburadapidi koju. Seega neljapäev tantsisd kõik kõigiga, oli palju kallistusi ja palju ilusaid sõnu. Neljapäeva õhtu möödus üksmeelsuse vaimus. Koju jõudsime kell 6 hommikul.
Reedel algas jällegi õppimine. Ja õhtul käisime Getteri ja Tõnisega oma lemmikklubis - Lucernas, kus nagu kord ja kohus oli 80ndate videohittide pidu. Jälle sai niimoodi tantsu vihutud, et oi oi oi. Seekord oli muidugi üsna veider pidu, sest klubikülastajad jagunesid kas 40ndates või 10ndates eluaastates pidulisteks. Ja üleüldse oli selliseid natuke pervosid tüüpe päris palju. Aga kokkuvõttes jälle kord kordaläinud pidu.
Laupäeval oli mul suur puhkepäev, vaatasin ära kolm filmi ja natuke Cougar Towni, mis on mu viimase aja lemmiksarjaks kujunenud.
Pühapäeval tegime Helenaga palju tööd, viimistlesime oma projekte ja kella 1 ajal saime lõpuks tudule, Järgmine hommik kell 7 üles ja printima. Ega see ka päris hädadeta möödunud, aga lõpp hea kõik hea. Esitasime oma projektid ja saime isegi kiita. JESS.
Õhtul läksin kämpuse baari koos teise Erasmustega, et teha üks õhtuõlu. Loomulikult jõudsin koju kell 5 hommikul ja kell 6 magama, sest oli ju vaja veel Pauloga teed juua ja x-filesi vaadata. Hommikul kell 11 üles ja 12 Plzeni õlletehasesse eksursioonile. Ja õhtul panime kokku meie Hispaania reisi plaani. NIMELT 31. jaanuaril läheme Getteri, Helena, Tõnise ja Martiniga roadtripile Hispaaniasse. Kaks nädalat. jeejee. Nii ootan juba, sest see saab olema üks paremaid osasid sellest semestrist.
Teine suur uudis on see, et Mihkel-musirull tuli supermõttele. Selle asemel, et mulle külla sõita, saame kokku hoopis Pariisis. Seal pole ma ka veel kunagi käinud ja lisaks saab Anne'ile külla minna, kes juba lubas meid majutada ja igale poole vedada. Oh kui tore, kui tore on olla tagasi Prahas.

Loodan, et olen teid nüüd oma tegemistega uuesti kurssi viinud. Olete nii musid!


Ja nüüd sadas kassiahastuses Getter siia ja me arutame eilse peo üksikasju :D

MUSI

Huši Muši

Teate, kuidas aeg lendab. Pole üldse oluline, kas sul on käed-jalad tööd täis või mitte. Aeg lihtsalt kaob kuhugi. Ja juba praegu mõtlen, mida ma siis viimase nelja kuuga korda olen saatnud. Prahasse tulles olid suured plaanid, nüüd panen lootused uuele semestrile.
Kooliga läheb aina kiiremaks, mida lähemale jõuavad jõulud. Mässan hetkel oma aiaprojektidega, siis on veel ühe väljaku analüüs vaja lõpetada, pluss leida "ehitusmaterjale" homseks varahommikuseks loenguks. Täna ärkasin kell seitse, et varakult asjadega peale hakata. Kolm tundi mässasin oma aksonomeetriliste vaadetega ja ikka ei saanud valmis. Nüüd tulin just lõunalt ja mõtlesin veidi kirjutada.
Alustan mälestustega tagant ette poole. Möödunud nädalavahetusel oli meil keelekursuse kokkutulek Olomoucis. Olomouc on umbes sama suur linn nagu Tartu. Isegi olustik on sama. Raudtee jookseb linnast läbi, Toomemäele sarnaselt on ka meeletu ilus roheala, väike vanalinnaosa ja hästi palju pubisid. Reedel asusime Praha keskraudteejaamast teele. Olomouc asub Prahast 250 km idasse. Sõiduaeg oleks olnud 2,5 tundi, aga oli hoopis 4, sest suure lume tõttu oli vahe peal tõsiseid probleeme edasipääsemisega. Kohale me saime. Koheselt poodi ja edasi Lohitzune juurde, kes jagab korterit ühe Tšehhi noorpaariga. Esimestelt õlledelt korgid ja läks pitsa tellimiseks. Varsti tikkus aga paljudele uni nii silma, et paar tundi kogu peost jääb nagu puudu. Meie vapper kolmik - Lohi, Anne ja Magda - tegid sellist kräu et oi oi oi. Kui ülejäänud põõnasid juba teist tunnikest, istusid nemad veel köögis. Magda suutis kaks korda magavale Henrikale peale kukkuda, õnneks suuremate kahjustusteta.
Laupäeva hommik oli fantastiline, ärkasime ereda päikese peale üles. Lohi korter asub kuuendal korrusel ja oi, milline oli vaade sellele piltilusale linnakesele. Kärmelt kärmelt sõime ja duššitasime ja padavai linna uudistama. Kesklinna väljakul oli suur jõululaat, kus müüdi igasuguseid asju. Eriti populaarsed olid erinevad hõõgveinid, maiustused ja mänguasjad. Aga müüdi ka ehteid, piparkoogivorme ja koha peal valmistatud sepistusi. Edasi uudistasime kohalikku Tšehhi restorani. Ma panin oma tellimusega veidi võssa, aga ülejäänute toidud olid küll väga maitsvad.
Edasi Iiri pubisse, kus muu oli nagu üsna tavaline, AGA nad müüsid Eesti siidrit. Uskumatu! :D Getter pidi õnnest püksi laskma.
Õhtu möödus Kõige pealt kokteilibaaris, kus erutasime oma maitsemeeli kokteilidega nagu Adios, Motherfucker, Come here, Bitch, After day, baby või vanade heade Mojitode ja Margharitadega. Edasi geibaari. Vaene Janos nuttis mu õlal ja ütles, et ta näeb ju nii halb välja :D Aga kokkuvõttes ei olnud probleemi, sest hoopis minule lõid kaks naist külge.
Olomoucist siis nii palju.
Kolmapäeval käisin Caribou kontserdil. Teate, see on selline hästi hea elektroonilise muusika band.
Eelmine pühapäev, see oli siis novembri lõpp veel, käisime ka lõpuks hokit vaatamas. Sain lõpuks aru, mis Ursulat selle juures köitis. Natuke nägi ikka kismat ka. Vahelduseks päris vahva elamus. Peaks ikka korra veel käima.
Muidu on elu siin üsna tavaline. Radiaator parandati lõpuks ära, mis tähendab, et meil on toas täielik saun. Aga parem soe kui külm. Lund on meil ka palju, oma 20-30 cm. Tean, tean, Eestiga ei anna võrreldagi, aga sellegipoolest. Kõik portugaallased ja hispaanlased on üsna sillas. Mängivad lumesõda ka siis, kui lumi kokku ei hakka. Veidrikud :D
Loodan, et olen nüüd tähtsama jälle kord edasi andnud. Mõelge, tulen juba 18. detsembril koju. Loodan teid kõiki kõiki näha!

MUSI

November pole mulle kunagi meeldinud

Uskumatu, et on möödunud nii palju aega mu viimasest postitusest ja uudiseid kohe esimese hooga nagu polegi. Ka Prahas on lõpuks tunda talve tulekut. Õhk pole enam pehme ja hommikud on pimedad. Sellele vaatamata on meeldivalt jahe ja ainult vahel näpistab külm põhjatuul kanni.
Eelmisel nädalal oli mul esimene vahearvestus aines Imaging methods. Ette näitamisele tulid möödunud nädalatel teostatud tööd. Ülesanded olid iseenesest lihtsad: kompositsiooni loomine joone, ruudu ja ringiga ning lõppeks kompa kõiki kolme kasutades. Õppejõud pildistas mu 20st tööst seitset nii et olen enda üle päris uhke. Homme alustame juba uue ülesandega: papist kuubikutega tuleb luua aed ning hiljem pappkasti projekteerida zen-aed. See on üks mu meeldivamaid kursuseid, kus Tšehhi keelt nii väga vaja polegi. Mis on hea, sest õppejõud ei räägi sõnagi Inglise keelt. Sellele vaatamata mõistame üksteist üsna hästi.
Mind on tabanud väikest viisi nukruselaine. Olen viimased nädal aega üsna omaette hoidnud ja nagu akusid laadinud. Kogu see kohustuslik suhtlemine võib ikka väga väsitav olla. Nii nokitsengi oma toas projektide kallal ja vahel piinlen inspiratsioonipuuduse käes. Helenal seevastu on üsna viljakas periood. Uued ideed muudkui kogunevad.
Mõtlen, et küll aeg lendab. Juba kuu aja pärast tulen jõuludeks koju. 18. detsembriks peaks suurem osa koolitööst juba selleks semestriks läbitud olema. Olengi juba endale kohaselt veidi närvis ja loodan, et jõuan kõikide projektidega ilusti valmis.
November pole mulle kunagi meeldinud. Kuidagi uimane kuu. Pime kah.

Aa, leidsime endale uue Eesti sõbra. Tema nimi on Tõnis ja ta õpib TTÜ-s Tallinnas ehitust. Hästi sõbralik ja tore poiss. Nagu pildi pealt näha. (tegelikult olime teel pidžaama peole, sellest ka veider kostüüm)

Tutvusin temaga, kui Eesti saatkond Prahas meile kogunemise korraldas. Kas teate, et Prahas elab saatkonna andmeilumbes 50 eestlast? Enamus töötab, aga Erasmuse omad on hakanud seda numbrit päris edukalt kasvatama. Suursaadik on tohutult muhe mees. Väga elav ja selline asjalik. Võtsin ka end saatkonnas arvele. Seega valimistest ei pääse. "Jess!"
Aga praegu rohkem polegi uudiseid. Ehk on järgnev nädal põnevam. :D
Olge musid!

Et jätkata sarnastel teemadel. Istusime Helenaga üks hommik ikka veel tuduriietes, mis mõlema puhul tähendab sisuliselt väikest pluusikest, arvutis, kui vannitoast pürstis sisse another handyman. Me olime mõlemad üsna suures šokis ja ei saanud täpselt aru, mida see väike kiilanev Tšehhi mees meist tahtis. Igatahes, ta jooksis sisse, näppis radikaid, raputas nukralt pead ja jooksis tuldud teed tagasi. Heitsime Helenaga üksteisele hämmingus pilgu ja puhkesime kohmetult naerma. Minut hiljem kuulsime seekord koputust vannitoa uksel. Ma hüüdsin närviliselt one moment please, see teda ei heidutanud, sest mees oli kõksti juba toas, et teist korda radikaid näppida ja pead raputada. Tegime järelduse, et tegu on mingi radikaprobleemiga.
Erialastest uudistest.
Üle-eelmisel nädalal saime Helenaga väikese pättusega hakkama. Nimelt oli jälle SEE nädal, kus oli vaja osaleda mitmetel pidudel. Seega jäid kodutööd veidi unarusse. Reedel oleksime ideepoolest pidanud esitama mingi esialgse variandi oma modernsest aiast. Südametunnistus vedas meid küll loengusse, aga midagi ette näidata me ei julgenud. Kõigil ülejäänutel olid hullud kalkad ja möllud või arvutiprogrammides vahvad joonised. Meil olid hädised sketchid. Seega otsustasime sujuvalt loengust jalga lasta ja mensasse sööma minna. Jackpot!
Pühapäeval käisime jazzbaaris, kus Soome poiss Jarkko mängis fantastiliselt klaverit. Eelmine õhtu oli tema sünnipäev ja esimest korda kutsuti meid Soome ja Itaalia poiste korterisse. Oli päris mõnna ja rahulik õhtu.
Heastasime oma pahateo möödunud reedel, kui andsime oma ideed edasi jälle kord vallatus kinnijooksvas Sketchup programmis. JEE! Pean tegema mingid nipet-näpet parandusi, aga üldiselt kiitis professor FANTA mu töö teostatavaks :D
Ja reedel jõudis Mihkel siia. Käisime väljas söömas ja olime jälle ninnu-nännu paar :) Mihkel on siin järgmise pühapäevani. Tore-tore. Teised võiksid ka külla tulla. (hint-hint)
Laupäeval korraldasime Eesti tüdrukutega Eesti peo. Kõik sujus ladusalt. Anne sülitas küll kilumunavõileiva koheselt prügikasti, aga verivorstid olid totaalne hitt. Eesti peole kohaselt jõime viina. Mingi hetk tekkis mul must auk, aga süüdistan täiskuud.
Ja praegu uudiseid nagu rohkem polegi. Täna külastasime Kafka muuseumit, mis minu jaoks oli üsna ängistav. Väljapanekul oli üritatud vist edasi anda Kafka enese sisemist lõhestatust. Mustades ruumides väga masendavad helid, lainetav põrand, kõikuvad eksponaadid - kõik see oli hästi vastik.
Aga olengi olulisema jälle edasi andnud.
Kallid olete, igatsen!!!

MUSI!

lühijutte Kolej F-ist.

Putukatõrje Tšehhi moodi.

Hommikul kell 8 ärkad väga närvilise uksekella peale, mida korduvalt täristatakse. Hüppad voodist püsti ja otsid paaniliselt midagi, mida selga visata, et mitte päris paljalt uksele minna. Järgmisel hetkel kuuled juba, kuidas keegi oma võtmega sinu toa ust avada üritab. Õnneks on võti ukse ees. Järgneb järjekordne närviline uksekell. Avad ukse, seal seisab väike ja paks mees, tünn näpus. Ta teatab sulle, et tegu on putukatõrjega, siis astub ise sisse, surtsab sulle mingit asja külmiku taha, rühib sust mööda vannituppa ja surtsab ka sinna midagi ja järgmine het on juba kadunud. Kogu protsess kestis kõva viis sekundit. Ja isegi toast välja ei palutud. Küllap siin on putukamürgid tervisele lausa head.

Suur koeraarmastus.

See on lihtsalt fantastiline, kui palju on Prahas koeri. Rääkimata junnidest linnatänavatel. Ja need koerad on nii sõbralikud. Metroos ka kõik kodanikud naeratavad heldinult kui järjekordset nähvitsat näevad, sest nad kõik on ju niivõrd nunnud. Suurtel koertel on korralikult suukorvid, mõned on eriti uhked ja pehmest riidest, teised on lausa isemeisterdatud võred. Koertele ostetakse isegi PILET. Ja reeglina on siin koerad oma peremehe nägu. Näiteks eile oli metroos üks eriti näraka väljanägemisega vanem härrasmees. Ja ütleme nii, et see väike paks karvane vorst neljal tikul, oli sama närakas, kui tema purjus peremees. Üleüldse, tundub, et igal kohalikul on õhtul kella kaheksaks lõhnad küljes. Koertest veel nii palju, et ma veidi kardan neid sellest ajast, kui ühelt hundikoeralt Põlvamaa põldudel pureda sain. Siin on nad kõik nii sõbralikud, et ei saa lihtsalt väga neid karta. Ja koeri on tõesti väga erinevas suuruses ja loomulikult on noortel naistel need kõige suuremad isendid. Vanaprouadel on klassika - taskukoer või selline veidi venemutilik väike krants, sest ta on ju nii nunnu. Aga koerte eest hoolitsetakse siin kõvasti. Pargis käies on ikka täielik loomaaed. Küll visatakse neile tokki või lendavat taldrikut, lihtsalt müratakse või mängivad koerad omavahel. Ja koer on siin inimesega võrdne. Isegi baari võetakse kaasa. Aga mina olen ikkagi kassiinimene.

Absint.

Eelmine reede otsustasime teha absindipeo. Küll see oli LOLL mõte. Mina jõin õhtu jooksul ära neli shotti. Rohkem ma sellest ei räägi.

Loengud.

Eelmine nädal möödus põhiliselt meeldivatele ainetele registreerimise tähe all. Kui kõik veel ei tea, siis võtan kõiki aineid Tšehhi keeles. Õppejõud on siin väga vastutulelikud. Eks näha ole, kuidas ma jaanuaris need eksamid kavatsen sooritada. Üldiselt olen siiski rahul. Ainuke mure on veel Tšehhi keelega. Pole siiamaani kindel, kas saan edasijõudnute tasemel keelt võtta, sest tahtjaid on ainult viis ja teaduskond ei taha raha meie peale raisata.

Naabrid.

Meil on väga "toredad" naabrid. Tegelikult olen ma veendunud, et nad ei ole üldse pahad tüdrukud, aga miniüllatusi elan siin ikka igapäevaselt läbi. Esiteks otsustatakse pühapäeva õhtul kell 23.55 keerata tümakas põhja ja poisid külla kutsuda. OK. Helena käis nendega pahandamas ja siis suvatseti volüümi kahe pügala võrra maha keerata. Teiseks ilmusid ühisruumide, lugege vetsu, seintele lillekleepsud. Need kleepsud pole aga sellised väikesed, vaid suured. Kujutage ette, ajad oma asja ja vaatad samal ajal otse ees seinal hiiglaslikku pojengi. Kolmandaks naised on kord kuus väga pahas tujus. Läksin siis ükspäev vetsu ja põrandal vedel Always'i economypack. Ajee, kõrval keerlesid tolmurullid. Ega neid nalajata vist hügieenisidemeteks nimetata. Neljandaks ilmusid pilti boyfriendid, kes agaralt meil dušši all käivad. Meessõprade ees pole neil ka probleemi oma rinnahoidjaid ja püksikuid pesta. Ja viiendaks nenst fuckfestidest ei hakka ma rääkimagi.

Olen vist põhilise edasi andnud. Ikka veel Prahasse meeletult armunud. Kirjutage ja joonistage mulle. MUSI

vigased pruudid

Me oleme tõesti vigased pruudid. Juba nädal või isegi kaks maadleme totaka viirusega, mis ei taha üle minna. Ostame üksteise võidu köhapastille ja nohurohtu. Esmaspäeval otsustasime, et see nädal ravime end terveks. Mõeldud tehtud. Esmaspäev oli rahulik teki all põdemise päev, teisipäeval suutsime juba poes käia ja õhtul pizzerias parimat pitsat söömas. Ja täna oli esimene ametlik koolipäev, mis tähendas seda, et ootasime kolm tundi oma uut ISIC-kaarti, millega saame kampuse peal igasuguseid erinevaid soodustusi. Teiseks suutsime luua endale meeldiva ja ühtlasi ka väga erialase tunniplaani. Kolmandaks saatsin lõpuks teele oma keelekursuse tunnistuse ja neljandaks sain kätte oma Tšehhi pangakaardi. Väga asjalik päev. Homme loenguid pole, aga see-eest tulevad Getter ja kaheksa Eesti poissi tagasi Oktoberfestilt, mis tähendab, et homme õhtul lõppeb meie ravinädal :)
Jalg ka paraneb, vana nahk koorub. Nii et kõik on hea, mis lõppeb hästi :)

Ma kirjutan pühapäeval uuesti.

MUSI