Huši Muši

Teate, kuidas aeg lendab. Pole üldse oluline, kas sul on käed-jalad tööd täis või mitte. Aeg lihtsalt kaob kuhugi. Ja juba praegu mõtlen, mida ma siis viimase nelja kuuga korda olen saatnud. Prahasse tulles olid suured plaanid, nüüd panen lootused uuele semestrile.
Kooliga läheb aina kiiremaks, mida lähemale jõuavad jõulud. Mässan hetkel oma aiaprojektidega, siis on veel ühe väljaku analüüs vaja lõpetada, pluss leida "ehitusmaterjale" homseks varahommikuseks loenguks. Täna ärkasin kell seitse, et varakult asjadega peale hakata. Kolm tundi mässasin oma aksonomeetriliste vaadetega ja ikka ei saanud valmis. Nüüd tulin just lõunalt ja mõtlesin veidi kirjutada.
Alustan mälestustega tagant ette poole. Möödunud nädalavahetusel oli meil keelekursuse kokkutulek Olomoucis. Olomouc on umbes sama suur linn nagu Tartu. Isegi olustik on sama. Raudtee jookseb linnast läbi, Toomemäele sarnaselt on ka meeletu ilus roheala, väike vanalinnaosa ja hästi palju pubisid. Reedel asusime Praha keskraudteejaamast teele. Olomouc asub Prahast 250 km idasse. Sõiduaeg oleks olnud 2,5 tundi, aga oli hoopis 4, sest suure lume tõttu oli vahe peal tõsiseid probleeme edasipääsemisega. Kohale me saime. Koheselt poodi ja edasi Lohitzune juurde, kes jagab korterit ühe Tšehhi noorpaariga. Esimestelt õlledelt korgid ja läks pitsa tellimiseks. Varsti tikkus aga paljudele uni nii silma, et paar tundi kogu peost jääb nagu puudu. Meie vapper kolmik - Lohi, Anne ja Magda - tegid sellist kräu et oi oi oi. Kui ülejäänud põõnasid juba teist tunnikest, istusid nemad veel köögis. Magda suutis kaks korda magavale Henrikale peale kukkuda, õnneks suuremate kahjustusteta.
Laupäeva hommik oli fantastiline, ärkasime ereda päikese peale üles. Lohi korter asub kuuendal korrusel ja oi, milline oli vaade sellele piltilusale linnakesele. Kärmelt kärmelt sõime ja duššitasime ja padavai linna uudistama. Kesklinna väljakul oli suur jõululaat, kus müüdi igasuguseid asju. Eriti populaarsed olid erinevad hõõgveinid, maiustused ja mänguasjad. Aga müüdi ka ehteid, piparkoogivorme ja koha peal valmistatud sepistusi. Edasi uudistasime kohalikku Tšehhi restorani. Ma panin oma tellimusega veidi võssa, aga ülejäänute toidud olid küll väga maitsvad.
Edasi Iiri pubisse, kus muu oli nagu üsna tavaline, AGA nad müüsid Eesti siidrit. Uskumatu! :D Getter pidi õnnest püksi laskma.
Õhtu möödus Kõige pealt kokteilibaaris, kus erutasime oma maitsemeeli kokteilidega nagu Adios, Motherfucker, Come here, Bitch, After day, baby või vanade heade Mojitode ja Margharitadega. Edasi geibaari. Vaene Janos nuttis mu õlal ja ütles, et ta näeb ju nii halb välja :D Aga kokkuvõttes ei olnud probleemi, sest hoopis minule lõid kaks naist külge.
Olomoucist siis nii palju.
Kolmapäeval käisin Caribou kontserdil. Teate, see on selline hästi hea elektroonilise muusika band.
Eelmine pühapäev, see oli siis novembri lõpp veel, käisime ka lõpuks hokit vaatamas. Sain lõpuks aru, mis Ursulat selle juures köitis. Natuke nägi ikka kismat ka. Vahelduseks päris vahva elamus. Peaks ikka korra veel käima.
Muidu on elu siin üsna tavaline. Radiaator parandati lõpuks ära, mis tähendab, et meil on toas täielik saun. Aga parem soe kui külm. Lund on meil ka palju, oma 20-30 cm. Tean, tean, Eestiga ei anna võrreldagi, aga sellegipoolest. Kõik portugaallased ja hispaanlased on üsna sillas. Mängivad lumesõda ka siis, kui lumi kokku ei hakka. Veidrikud :D
Loodan, et olen nüüd tähtsama jälle kord edasi andnud. Mõelge, tulen juba 18. detsembril koju. Loodan teid kõiki kõiki näha!

MUSI